#56 Kalevi Kull: Eesti teooria

4. veebruaril 2015 kl 19 Arhiivis
Lindistust saab kuulata siit.
Kokkuvõte tulemas.

#55 Rodrigo de San Martin & Tyler Bennett: Speculative Knowledge. Food for the Moon

9.06.2014 Y Gallery, Uni. Tartu church (Jakobi 1, Tartu)

Summary coming soon

Audio recording here

#54 Lemmit Kaplinski: Trükkal ja tsensor - etüüd kahes vaatuses (kust ei puudu ka piraadid)

21. mai 2014 Trükimuuseumis (Kastani 38, Tartu)

kokkuvõte tulemas

Lindistust on võimalik kuulata siit.

Foto Mana Kaasik

#53 Timo Maran: Keha, luule ja loodus - biosemiootilise kriitika võimalikkusest

7. mai 2014 Arhiivis

Lindistust on võimalik kuulata siit.

KOKKUVÕTE:

Loengu eesmärgiks on biosemiootika, kultuurisemiootika ja kirjandusteooria seostamine eesmärgiga paremini aru saada kirjanduse ja looduse suhetest, kitsamalt looduskirjandusest.

Keha, luule ja loodus kui inimese bioloogilise ja biosemiootilise olemise aspektid:

• keha, mis meil kõigil olemas on ja mille läbi me keskkonnaga seondume;
• looduskeskkond, loodus ise, mis on struktuurne, tähenduslik, millega on võimalik tähenduslikke seoseid luua;
• kirjandustekstid.

Biosemiootilisest kriitikast rääkides on siin kontekstiks on biosemiootika kui uurimissuuna areng, mis taotleb mõista ja kirjeldada tähendusloomet ja tähenduslikke struktuure looduskeskkonnas. Biosemiootilise kriitika all võiks siin mõista kirjanduse uurimist arusaamisega, et lisaks inimkultuurile on märgilised ka teiste liikide omavahelised suhted ja keskkonnaseosed ning samuti kõik need väga keerulised protsessid, mis meie kehade sees toimuvad – pärilikkusainete tõlgendamine, immuunsüsteemi tegevus jne ei ole mitte füüsikalised, põhjus-tagajärg-protsessid, vaid märgiliselt vahendatud, neis on olulisel kohal õppimine, harjumus, traditsioon jne.  

Biosemiootika on seisukohal, et tähendusprotsessid/märgiprotsessid läbivad loodust, toimivad erinevatel tasanditel kuni väga lihtsate elusolenditeni välja. Peamised tähendusprotsessid, mida uuritakse, on äratundmine, kommunikatsioon ja see, kuidas erinevatel organismidel tekivad assotsiatsioonid ja kategooriad ja kuidas neid kasutatakse. Biosemiootika rõhutab elusolendite subjektiivsust ja agentsust; seeläbi rehabiliteerib biosemiootiline vaade elusolendit kui elavat organismi keskkonnas, nähes, et elusolendi aktiivsus mõjutab paljuski ökoloogilisi ja evolutsioonilisi protsesse jms suhteid looduses. Viimasel ajal on biosemiootikas esile kerkinud küsimused seoses biosemiootilise vaatega evolutsioonile: kuidas tekivad eluslooduses erinevad semiootilised kompetentsid, milline on kõige lihtsam tasand, kus me saame märkide tõlgendamisest ja kommunikatsioonist rääkida (vt nt Terrence Deaconi autocell'i mudel [e.k. „iserakk“?]; samuti koodide-kodeerimise teema: millised on põhimõttelised erinevused koodide vahel inimkultuuris ja bioloogilises maailmas, nt rakutasandil; kuidas on oluline koodide paljusus.

Biosemiootika arengu valguses tekib küsimus: kuidas peaks vaade kirjandusele ja kultuurile muutuma, kui võtame eelduseks, et lisaks inimkultuurile on märgilised ka teiste liikide omavahelised suhted ja keskkonnaseosed ning organismide sees toimuvad protsessid? Mitte ainult raamatud ei ole tekstilised, mitte ainult seal ei toimu tähenduste interpreteerimine, vaid sarnaste tähenduste kaudu suhtlevad ja suhestuvad ka suur hulk teisi elusolendeid meie ümber, samuti aga see, kuidas meie endi kehades erinevatel tasanditel reaktsioonid, tajud, kohandumised toimivad – kõik see on samuti suuresti märgiliselt vahendatud.

#34 Rein Pakk: Kujundite ja märkide flow ehk semiootika rakenduslikud võimalused harivas meelelahutuses

9.05.2013 marsruudil Tartu-Viljandi-Tartu

Viietunnise vestluse lõpetuseks, mille kestel jõuti täiesti üllatuslikult ära käia Viljandis või ehk siiski maailma äärel ja aja alguses, räägiti üks budistlik lugu.

Mees põgenes lõvi eest. Jooksis nii kiiresti kui suutis, kuni kukkus üle kuristiku serva. Napilt sai ta kaljuservast kinni haarata, et mitte päris sügavikku lennata. Nii ta seal rippus - all põhjatu kuristik, kuhu ta võis surnuks kukkuda, ja üleval lõrisev lõvi, kes ta kohe maha murraks. Mida teha? Siis märkas mees ühel kaljuseinal vaevu-vaevu käeulatuses väikest maasikataime kivisest nukist välja kasvamas ning selle otsas üht punast maasikat. Mees lasi ühe käe lahti ja sirutas end kogu oma jõudu kokku võttes maasikani, haaras selle sõrmede vahele ja sõi ära.
Oli see alles maitsev maasikas.

#30 Silver Rattasepp: Kui kaheksajalg oleks filosoof

11.04.2013 klubis Kink Konk (Vallikraavi 4, Tartu)

Seminari helisalvestust saab kuulata siit.

 "I think of myself more as an auteur than as autre,

but as an outré loutre most of all."

– Filosoofia loomadega on rikkalikum ja kummalisem filosoofia, kui seda võimaldab inimeste probleemide vahtimine.

Loengus vestetud lood loomadest ja teistest loomadest, sealhulgas inimestest, näitavad, kuidas biosemiootika, juba loomult empiiriline ja antropotsentrismivastane, filosoofiat rikastada võib. Kummastava elurikkuse vaatlemine viib inimmõtte võimaluste piirile ja tuletab meelde, kui kohalikud, kolklikud, isegi füsioloogilised võivad olla mõned meie ideedest ja mõistetest, mida me oleme muidu üldkehtivateks pidanud.

#29 Kaire Maimets-Volt: (Üles)tähendusi muusikast

11.04.2013 kohvikus Fellin (Kauba 11/Tasuja plats 1, Viljandi)

Seminari helisalvestust saab kuulata siit.

Miks meile meeldib see muusika, mis meile meeldib?

Millised muusikalised stiimulid meid kõnetavad, meile midagi kommunikeerivad, kannavad mingit tähendust, erineval viisil puudutavad? Millised muusikahelid missuguses korrastuses mida võiksid tähendada konkreetsele kuulajale konkreetses situatsioonis? Muusikasemiootika ülesanne on analüüsida neid märke ja märgiprotsesse, mis võimaldavad kogeda ja mõista muusikat.

Teatud juhtudel see, mis meid muusikas kõnetab, ei asugi muusikas, vaid sellest väljas (nt meeldivad mälestused sellega seoses) – muusika toimub katalüsaatorina.

#28 Anti Saar: Tõlkekirjandus / lõtk ja nikerdus

28.03.2013 klubis Kink Konk (Vallikraavi 4, Tartu)

Anti Saar, kes kõneles Semiosalongis tõlkijapositsioonilt, on prantsuse keelest tõlkinud nii ilu- kui teaduskirjandust. Oma ettekandes arutles ta kirjanduse tõlkimise üle prantsuse kirjaniku Georges Pereci teose „Elu, kasutusjuhend“ näitel, mille tõlkija on Saar ise.

#27 Katre Pärn: Kuis väljendub mõte?

20.03.2013 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias (Posti 1-221)

Seminari helisalvestust saab kuulata siit.

Mõtte väljendus on semiootika tuumprobleem, õigemini selle kaudu terve kimp seotud küsimusi: 1) milles väljendub mõte (millised on need vahendid, mille abil miski meie peas saab avalikku ruumi paisatud ja teistele kättesaadavaks tehtud); teisalt: mida mõte väljendab (või need asjad, mida mõttega loodud on)? Milline on mõtte ja mõtte väljenduste suhe ümbritseva maailmaga?

#25 Peeter Torop: Semiootika ja praktiline kultuurianalüüs

11.03.2013 Von Krahli baaris (Rataskaevu 10/12, Tallinn)

Seminari helisalvestust saab kuulata siit.

Tartu Ülikooli kultuurisemiootika professor Peeter Torop selgitas Semiosalongi loengus kultuurisemiootika mõistet ja selle praktilisi rakendusvõimalusi kultuuri analüüsimisel.

Semiootika kui kultuurianalüüsi peamine eesmärk on objekti analüüsitavana käsitlemine. Semiootikas ei kasutata kindlaid skeeme, vaid kohandutakse kultuurispetsiifikale, tuues selle oma lugeja või vaataja ette. See on oluline, kuna kultuuri uurides ei uuri me mitte olemasolevaid objekte, vaid dünaamilisi protsesse, kus analüüsitulemus on iga kord erinev. Kultuuri analüüsides tekitame samuti kultuuri, kuna analüüsitulemus säilib kultuuris, muutudes uueks analüüsiobjektiks.

#24 Andrus Laansalu: [ ]

21.02.2013 kohvikus Fellin (Kauba 11/Tasuja plats 1, Viljandi)

Seminari helisalvestust saab kuulata siit.

Eesti Kunstiakadeemia tegevuskunsti õppetooli õppejõud Andrus Laansalu kõneles Semiosalongis sellest, kuidas keeleline mehhanism, mis on inimeste omavahelise kommunikatsiooni põhivahend, on ülehinnatud. Keelevõime, mis on füüsilises maailmas toimetulekuks ebaökonoomne tõlgendav mehhanism, on välja arenenud vaid tänu juhuslikule veale, mis tekkis inimese geneetilises koodis miljoneid aastaid tagasi.

#14 Madis Kats: Prussakovina kunstist ja teadusest

2.05.2012 kohvikus Nälg (Rüütli 8, Tartu)

Fotograaf ja semiootik Madis Kats arutles Semiosalongis kunsti ja teaduse asukoha üle nii ühiskonnas kui nende enesemääratluses. Praeguses olukorras põeb kunst enesekindla teaduse kõrval identiteedikriisi, kuna talle ei piisa lihtsalt kunst olemisest, vaid ta tahab olla midagi veel. Midagi sama lihtsalt, korduvate tõestuste najal töötavat nagu teadus. Seetõttu on kunstisfääri hakanud tungima teaduslikkusele pretendeerivaid detaile, nagu kõige selgitamine sõnade abil. Kuigi kunsti keel on pigem visuaalne, on ta teadust matkides hakanud opereerima verbaalses keeles.

#8 Tanel Rander maastiku retoorikast

11.05.2011 Ülikooli 18-022, Tartu

Tanel Rander, kunstnikunimedega c:, chaneldior ja chaneldyor, kõneles peahoone krüptis sellest, millest kõneleb maastik. Psühhogeograafia ja urbanistika sugemetega teema tegeleb isikliku maastiku kaardistamisega, kuhu kanda päritolu & juured, ent ka soovide suund ja geograafiline huvipunkt kaardi suhtes.

Suure kartograafilise narratiivi, mis nõuab, et maailm oleks silme ees selge nagu inimese pale, kaasaegne tendents on koondada põhja ja lääne suund üheks paradigmaks, mille suunas elatakse, kus on tähtsad ja tulevikku suunatud kohad. Idafoobia on ida muutnud marginaalseimaks ilmakaareks, mis jääb ikka selja taha, mitte silme ette.

#6 Andrus Laansalu: Loom, kes eksis sümbolite metsa

28.04.2011 Ülikooli 18-022, Tartu

Entomoloogia, bioloogia, muusikateooria, kirjutamise ja semiootikaga kokku puutunud EKA ja TKK lektor Andrus Laansalu, kunstnikunimega Andreas W alustas loengut selgitusega, kuidas ta selle kõigeni jõudnud on, mida räägib. Kuigi akadeemiline semiootikuharidus Laansalul puudub, pole postmodernistlikus maailmas tema sõnul enam vahet, kust teadmistemosaiik pärineb.

Sebeokki tsiteerides laitis W kultuuriteoorikuid ja humanitaarsemiootikuid, kes ei tea midagi biosemiootikast, ent ometi selle osas julgelt kaasa räägivad. Kuid kuna looduslik tegelikkus erineb kindlasti sellest, mida kujutame end ümbritsevat, peab mateeriat (mitte kirjanduslikke abstraktsioone) uuriv semiootik kindlasti tundma bioloogiat.

#4 Urmo Mets: impamparhitektuur e arhitektuurikeele perifeeria

30.03.2011 Ülikooli 18-022, Tartu

Arhitekt Urmo Mets töötab arhitektuuribüroos Kauss ja Tartu Linnavalitsuses, on välja andnud luuleraamatu "Toimumata tulvade toimik" ja mängib bändis RasKatarsis kitarri. Oma loengu avasõnades arutles ta semiootika ja arhitektuuri sarnasuse üle - kuidas mõlemad on justkui katusteadused, mida saab paljudele nähtustele meetodina rakendada. Arhitektuuri olemusele lähemale liikudes määratles Mets piirid, mille sees arhitektuurikogemuse pingeväli tekib:

meeleline -> [taju] -> mõtteline

nägemine esteetika mälu

kuulmine kultuur

kompimine

haistmine

maitsmine