ERROR #39 Oliver Laas: Vea-element tähenduses ja kommunikatsioonis

Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi filosoofiadoktorant OLIVER LAAS kõneleb vea-elemendist tähenduses ja kommunikatsioonis

Von Krahli Akadeemia, 3.03.2014

Seminari lindistust on võimalik kuulata siit.

Foto Kristin Orav

Igasugused vead ja eksitused on lahutamatult seotud tõega, st mingisuguse standardiga, mille suhtes eksitakse. Eksituse puhul on tegu vealiigiga. Eksitused on selgelt diagnoositavad vead. Üldjoontes võib eristada kolme liiki vigu:

• Tunnetusvead on seotud ebaõnnestumisega õigete uskumuste omandamisel ning puudutavad ennekõike mõistust ja intellekti
• Praktilised vead tulenevad tegevuste sihtidega seotud luhtumisest ning puudutab ennekõike oskusteavet ja kompetentsi
• Aksioloogilised vead on seotud hindamisega ning puudutavad otsustusi

Käesoleva seminari keskmes on tähendussuhtest tulenevad vead. Märgi definitsioonist lähtuvalt saab tähendust käsitleda teatava funktsiooni, mingisuguse protseduuri või reeglina, mis kaardistab ühed elemendid teistele elementidele või siis sama hulga või sama tähestiku elemendid iseeendale. Tegu on kaardistussuhtega, mida võib vaadelda kaardi ja territooriumi suhte analoogina.

Vaatleme viga Juri Lotmani märgisüsteemide sotsiaalsete funktsioonide eristuse alusel:

• Märgisüsteemid, mis toimivad teatud primaarses funktsioonis on rakendatud selleks, et teha kindlaks mingisuguseid fakte maailma kohta. Osapoolte ühiseks huviks on mõistmisraskuste taandamine miinimumini, mistõttu peab vahetatud informatsioon olema audentne ja täpne. Märgisüsteemi tõhusust hinnatakse selle järgi, kui väikesed on teates selle moonutused ja kaod.
• Sekundaarse funktsiooni kohaselt on suhtluses esmatähtis teise vaatepunkti olemasolu. Mõistmisraskused osutuvad informatiivseks. Märgisüsteemi tõhususe kriteeriumiks on võime luua uut informatsiooni.

Mingisuguse nähtuse kvalifitseerumine veana sõltub sellest, kas vaatleme märgisüsteeme primaarse või sekundaarse funktsiooni valguses.

Võime eristada kahte tüüpi vigu:

• Teatevead e semantilised vead tulenevad kaardistusest (vt kaart ja territoorim)
• Kanalivead tulenevad vigadest ja mürast sidekanalis, mis võivad muuta teate sisu

Teatevead

Näide. Paradoks on näiliselt aktsepteeritava arutluse alusel näiliselt vastuvõetavatest eeldustes tuletatud vastuvõetamatu järeldus. Paradoksid jagunevad loogilisteks(matemaatilised mõisted nagu hulk ja arv) ja semantilisteks (tõde ja tähendus) paradoksideks. Semiootilisest vaatepunktist lähtudes võiks mõlemat liiki paradokse vaadelda kaardi ja territooriumi suhte valguses.

Valetaja paradoks.

See väide on väär. Probleem tekib, kui hakkame otsustama lause tõeväärtuse üle: kui oletame, et lause on tõene, siis järelikult on ta väär; kui oletame, et lause on väär, siis järelikult on ta tõene.

Millest tekib valetaja paradoks ? 

Milline on ühe valetaja anatoomia?

Ühe valetaja struktuursed iseärasused on järgmised:

• Valetaja on autoreferentsiaalne e osutab iseendale
• Valetaja lause on ringjas viisil, mida võib võib nim kummaliseks tsükliks
• Valetaja lause sisaldab tõepredikaati
• Valetaja eeldab vähemasti kahe loogilise printsiibi kehtivust:
  

  1. välistatud kolmanda seadust: iga lause on kas tõene või väär
  2. „plahvatuse printsiipi“: vastuolust saab järeldada kõike

Valetaja on probleemne, sest läheb vastuollu välistatud kolmanda seadusega ja kui me aksepteerime tema järeldusi, siis plahvatuse printsiibist järeldub, et loogika on triviaalne.

Valetaja paradoksi variatsiooniks on Russelli paradoks. Oletame, et meil on kõikide selliste hulkade hulk, mis ei ole iseenda elemendid. Kas see hulk on iseenda element? Kui ei ole, siis definitsiooni järgi on. Kui on, siis definitisooni järgi ei ole. Sisuliselt valetaja paradoks hulkade kujul. Peale hulkade paradoksi on Russelli paradoks seostatav ka omaduste paradoksiga. Mõningad omadused käivad iseenda kohta, teised mitte. Näiteks punane olemise omadus ei ole punane, aga omadus olemise omadus on omadus. Olgu meil mitte iseenda kohta käimise omadus. Kas see omadus käib iseenda kohta? Kui ei, siis määratluse järgi käib; aga kui käib, siis järelikult ei käi. Jälle valetaja.

Mida valetajaga teha?

Russell arvas, et süüdi on ringjad väited ning need tuleb ära keelata!

Lahendused, mida valetajaga teha:

• Russelli tüüpide teooria
• Regulaarsuse aksioom
• Tarski hierarhiline lahendus

Valetaja tüüpi paradoksid tõstatavad mitmeid filosoofilisi küsimusi, nt:

Kas loomulikud keeled on universaalsed?

Kas väited hõlmavad kogu maailma?

Kas maailm on hästipõhistatud?

Kas valetaja paradoksini viivad semantilised omadused on tõesti vead? Semiootiline vastus kõlab, et see sõltub keelest. Primaarse funktsiooni seisukohast vigadena määratletud nähtused võivad sekundaarses funktsioonis osutuda uue informatsiooni genereerimise vahendiks.

Kanalivead

Kanali läbilaskevõime informatsiooniteoorias tähistab maksimaalset informatsiooniedastusmäära mingi kanali kohta. Shannoni fundamentaalne teoreem mürarikka läbilaskevõime kohta on pöördvõrdelises seoses müraga. Vigade sagenedes kahaneb sidekanali läbilaskevõime. Sekundaarse funkstiooni seisukohast on viga nagu parasiit, st suhe osapoolte suhtega. Müra loob uue mustri ja viib süsteemi evolutsioonini. See tähendab, et süsteem peab müraga toimetulekul keerustuma ja looma loomingulisi lahendusi. 

Kokkuvõttes võib küsida, millised on vigade õppetunnid? Viga on evolutsiooniliste protsesside katalüsaator. Kõik oleneb, millise nurga alt viga vaadata.

Diskussioon:

Kas oled kunstnikuna kasutanud viga oma loomingus?

Vead kui inspiratiooniallikas, kasulik komponent?

Kas kunst on nagu valetaja?

Kui viga rikastab süsteemi, siis kui keerukaks võib see süsteemi muuta?

Kas süsteem peaks muutuma mingil hetkel jälle lihtsamaks?

Kuidas kommenteeriksid metakeele küsimust ringja sisestruktuuriga tarkvaras?