#38 Sven Vabar: Toome Mikita metsast välja!

26.02.2014 kirjanduslokaalis Arhiiv (Vanemuise 19, Tartu)

Seminari lindistust on võimalik kuulata siit.

Kirjanik, kirjanduskriitik ja semiootik Sven Vabar kõneles Semiosalongis Valdur Mikita viimasest raamatust "Lingvistiline mets".

Vabar selgitas oma ettekande pealkirjavalikut nõnda, et Valdur Mikita metsast väljatoomine oleks nagu kevade tuppatoomine pajuurbade ja kaseokstega, mis on pigem selleks hea, et näidata, et kevad ongi juba toas, kui päike paistab sisse ja saab aknaid kauem lahti hoida. Samamoodi on ka Valdur Mikita juba metsast väljas.
Vabar pakub, et „Lingvistiline mets“ on nii populaarseks saanud inimeste seas, kes pole avangardistid või kirjandusinimesed tõenoliselt tänu sellele, et Mikita pani ühe rahvuslikult populaarse müüdi kokku. Sellele on viidanud näiteks Kaur Kender, kes kirjutas vihkamisest nõretavalt: „PPS Kogu lingvistilise metsa värk ei aita ka. Sinna ei saa peitu pugeda. Seda ei ole. See on veidi veel feigim kui Hõbevalge.“


Vabar nõustub Kenderiga selles, et küllap on tõesti „Lingvistilist metsa“ loetud nagu Lennart Meri „Hõbevalget“.

Vabar nõustub ka Hasso Krulli retsensiooniga Vikerkaares: „Segadusse sattunud lugeja näeb Mikita raamatus ilmselt mingit patriotismi, traibalismi või primitivismi uuendatud vormi, paigutades ta kuhugi jalgpalli, Eurovisiooni ja vabaõhumuuseumi rehetarede kõrvale. Niisuguse tõlgenduse vastu “Lingvistiline mets” minu meelest kaitstud ei ole, kuigi see on loomulikult tõlgendus, mille kaudu teost mõista ei saa.“

Loomulikult võib nõustuda sellega, arvab Vabar, et eestlastel, lätlastel ja soomlastel on metsaga teistsugune suhe kui hollandlastel või hongkonglastel, ent on sotsiopoliitiliselt lünklik loota, et igal õigel eestlasel peaks olema perifeerse teadvuse kiirendi maakodu näol, mida soovib Mikita „Lingvistilises metsas“.
Isegi Valdur Mikita, tõeline maapatrioot, tunnistas, et elab talvel linnas, mitte aastaringselt maal. Isegi kui „Lingvistilise metsa“ autor täiel määral maal ei ela, siis kes üldse elab?


Vabar ütleb, et tähtsaim tees, mille „Lingvistiline mets“ esitab, on see, et eristatakse metsa ja linna – linn on ratsionaalsuse, modernsuse ja kapitalismi asupaik, mis on orienteeritud sootsiumile ning kommunikatsioonile sootsiumi liikmete vahel. Maa ja mets on perifeersed, metsikud – autokommunikatsiooni, hullude mõtete, innovaatilisuse asupaik. Linliku kultuuri domineerimise tõttu viimastel sajanditel on autokommunikatsioon, maagiline sõna hakanud kaotsi minema. Vaimsed väärtused, mis on vajadused väljaspool ühiskonna kasulikku toimimist, on jäänud unarule. Meeletu hulk kommunikatiivset kultuuri on inimese enda alla matnud.

Siinkohal tsiteerib Vabar Valdur Mikitat „Lingvistilises metsas“:
„Me kõik suudame tõenäoliselt meenutada elu jooksul juhtunud seiku, kus inimeses avaldub ühtäkkki erakordne psüühiline jõud. Enamasti on selleks vaja ekstreemset situatsiooni, et jõud, millest meil polnud varem aimugi, muutuks korraga reaalsuseks. Tekib lihtne küsimus, miks see nii on. Miks inimese nõrkus ei ole absoluutne? Miks üks, olles enesele öelnud: Tänasest pööran elus uue lehekülje!, teebki seda, teine aga vajutab veel ühe inetu ja rasvase näpujälje juba loetud poognasse. Miks mõnes olukorras enesele öeldud sõna jõuab palju sügavamale? Miks on ühe inimese autokommunikatsioon teise omast efektiivsem? Vastusel neile küsimustele ei pruugi asuda mitte psühholoogias, vaid kultuuris.
Muistsel inimesel oli vaja teistsugust, sõna maagilisest jõust läbiimbunud enesesuhtlust. Ellu jäid need, kelle sõna maagiline jõud toimis, see hoidis inimest elus piirsituatsioonides. Iseenesele öeldud sõna oli sageli ainus, mille peale oli muiste mõtet loota. Tänapäeval aitab inimest rohkem töökoht, haigekassa, sotsiaalamet, kindlustusselts ja pangalaen. Probleemid võivad küll pärineda inimesest, kuid nende lahendused asuvad tavaliselt kusagil kollektiivi anonüümses halastuspraktikas. Selline maailm ei nõua erilist iseendaga suhtlemise osavust. Tänapäeva ühiskond õpetab inimest maailmaga kohanema, kuid jääb hätta õpetussõnade jagamisel, kuidas kohaneda iseendaga. /…/ Kui maagiline sõna kadus, hakkas maakera täituma kurbade, elujärje paranedes aga kurbade ja tüsedate inimestega. Tänapäeva inimese võrdkuju on nukker paksuvõitu ateist, kes on alatasa segaduses ja vihkab seetõttu oma liigikaaslasi. Hämmastav on see, et maagilisele sõnale ei ole inimene leidnud asendajat. Selle üle tasub järele mõelda.“ (Valdur Mikita 2008, Metsik lingvistika. Tallinn: Kirjastus Grenaderl, k 41–42)

Vabar teeb järelduse, et Mikita järgi võiks maagilise sõna asupaik eesti inimese jaoks olla maal ja metsas, kust võiks inimese jaoks vajaliku autokommunikatsiooni uuesti üles leida. Aga kui vaadata ajalooliselt kas või Eesti kirjanduse ajalukku, siis kas seal ei ole asjad vastupidi? Traditsiooniliselt on mets olnud ahistava ja patriarhaalse traditsionaalsuse kants ja linnaõhk on vabaks teinud. Ja mitte ainult eesti kirjanduses, vaid kõikjal maailmas on linnaõhk vabaduse õhk, leiab Vabar.

Olgu see vabaduse õhk, kus ta on, Mikita puhul on tõeliselt oluline see, et ta ühendas „Lingvistilises metsas“ perifeeria ja füüsilise keskkonna, tuues afektiivsuse tagasi sellesse temaatikasse. Lõpuks on kõik ideed, mis inimene võib elus välja mõelda, seotud füüsilise keskkonnaga. Võimalik, et kultuuri on tekkinud liiga palju ideid, liiga palju kultuuri on abstraheerunud füüsilisest ruumist. Vabar ütleb, et „Lingvistilise metsa“ olulisim idee on see, et me peaksime oma kultuuri lätte üles leidma füüsilisest keskkonnast. Nii et ka inimesed, kellel pole maakodu, leiaksid linnas üles perifeeria ja õpiksid autokommunikatsiooni, et nad lülitaksid ennast lahti domineerivast võimustruktuurist ja looksid endale sellise reaalsuse kirjeldamise masina, mis sobib just neile.

Lõpetuseks tsiteerib Vabar Hasso Krulli:
„Tõeline Eesti kultuur on valitsev peavool, telekas ja ajalehtedes, käibearusaamades ja igapäevases suhtlemises domineerivate hoiakute ja seisukohtade kogum. Tõeline Eesti kultuur on see, mida me iga päev mõtleme ja teeme, mida me ilma mõtlematagi teeme ja ilma tegematagi mõtleme – lühidalt, tõeline Eesti kultuur on meie igapäevane tegelikkus. Tõeline Eesti kultuur on see, millest me ei saa lihtsalt mööda minna, millest ei saa üle hüpata ega läbi pugeda, mis ei paista läbi, milles pole õhuauke ega vaatepilusid: suur vormitu perse, mis ei ütle mitte midagi, vaid lihtsalt istub meile peale. Tõelise Eesti kultuuri kohta on raske näiteid tuua, sest iga üksik näide oleks liiga groteskne ja hale; pealegi, kui tahaksime esile tuua mõne ereda detaili, peaksime selle enne sitast puhtaks rookima, ja siis ta ei oleks ju enam seesama? Tõeline Eesti kultuur on püha majanduskasvaja, vundamendita turufundamentalism, raha ja rumaluse võikalt veniv, aegluubis esitatud paaritumistants. Tõeline Eesti kultuur on viletsuse pornograafia, “kõverad, küürakad vaevakased juurtega, juurteta mädasoo mülkas”. Tõeline Eesti kultuur on see, millele mõeldes kunagi ei teki tahtmist haarata püstoli järele: sellisel sundliigutusel poleks vähematki mõtet, sest siin läheb vähemalt leegiheitjat vaja.“

Tõeline Eesti kultuur on see, mis kuulub Krulli järgi linna poolde „Lingvistilises metsas“, mille vastu tuleks rakendada perifeerseid praktikaid, kuna see tundub olevat üks hirmus asi. Aga perifeerseid praktikaid on vaja rakendada ka linnas, leiab Vabar.


Sellele ettekandele järgnes tunnipikkune diskussioon kuuekümne kohale tulnud inimesega - soovitame kuulata seminari lindistust! - Semiosalong