ERROR #40 Liisa Kaljula: Mis juhtus Andres Lapeteusega? Errorist kõrgklassi homo sovieticuse näitel

Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi kultuuride uuringute doktorant LIISA KALJULA kõneleb errorist kõrgklassi homo sovieticuse näitel

Von Krahli Akadeemia, 10.03.2014

Seminari lindistust on võimalik kuulata siit.

Foto Kristin Orav

Seekordses erroriteemalises Semiosalongis püüame kirjeldada ühte inimliiki, millest on teadaolevalt säilinud vaid ilukirjanduslikud ja kinematograafilised jäljed, mistõttu meil ei ole teaduslikku tõestust selle kohta, et see liik ka päriselt on eksisteerinud või tänaseni eksisteerib. Võimalik, et edasisel järjekindlal uurimisel arhiivides, fotoarhiivides, filmiarhiivides, muuseumikogudes ja antropoloogilistel välitöödel oleks võimalik selle liigi kohta leida ka dokumentaalset laadi materjali, ent täna tuleb meil toetuda olemasolevatele allikatele, milleks on Vene eksiilkirjaniku ja sotsioloogi Aleksander Zinovjevi satiirilised kirjutised, Poola preestri ja filosoofi Józef Tischneri filosoofilised kirjutised ning unustatud Eesti kirjaniku Paul Kuusbergi 1963. aastal ilmunud romaan „Andres Lapeteuse juhtum“ koos Eesti kultusrežissööri Grigori Kromanovi 1966. aastal esilinastunud mängufilmiga „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“

Niisiis, hüpoteetiline liiginimetus: homo sovieticus. Hüpoteetiline levikuala: Nõukogude Liit, võimalik, et ka postsotsialistlik Ida-Euroopa, ent võimalik, et ka väljaspool postsotsialistlikku areaali.

***

Aleksander Zinovjev avaldab 1982. aastal satiirilise romaani „Homo Sovieticus“ (Гомо советикус), milles on groteskses-lõbusas võtmes kirjeldatud keskmist nõukogude inimest, individuaalsusest puhastatud inimtüüpi, kelle peamine püüdlus elus on soov sulanduda ideaalselt massi, olla perfektselt konformne. Termin ise on tõenäoliselt pärit nõukogude dissidentlikust kõnepruugist, mis andis ametlikus kõnepruugis kultiveeritud uuele nõukogude inimesele pilkava hinnangu, rõhutades lõhet, mis valitses nõukogude loosungite ja elu enese vahel. Seda dissidentide kirjeldatud homo sovieticust iseloomustas initsiatiivi ja vastutuse puudumine ühiskondlikus ja tööelus, ükskõiksus oma töötulemuste ja riigile kuuluva vara suhtes, harjumus viimast kõrvale panna, apaatsus valitsuse otsuste suhtes ning sageli ka kalduvus kõvasti napsu võtta.

***

Poola katoliku preester ja filosoof Józef Tischner, Poola kuulsaima ametiühingu „Solidaarsus“ kaplan ja üleminekuaja Poola moraalseid kompasse, avaldas 1990. aastal raamatu „Homo sovieticus Waveli ja Monte Claro vahel“, millele järgnes essee „Homo sovieticus“. Tischneri sõnul on homo sovieticus pigem postsotsialistlik konditsioon, millele on iseloomulik teatav „vabaduse eest põgenemine“, teatav kestev spirituaalse vangistatuse konditsioon, milles olija ise aga ei tunne ennast vangistatuna. Tischner leiab ka, et homo sovieticuse välja kujunemisel oli keskne roll just nõukogude plaanimajandusel, mis ei motiveerinud nõukogude inimesi loomingulistele, intellektuaalsele ega moraalsetele pingutustele. Samal ajal kui kapitalistlikus süsteemis oli töö tulemus viidud otsesesse seosesse töö eest saadava tasuga, ei kujunenud plaanimajanduse tingimustes töötaval homo sovieticusel välja tööeetikat, sest tööl puudus tema jaoks tähendus – semiootilises mõttes oli töö tema jaoks tähistaja ilma tähistatavata – mistõttu kadus motivatsioon ka pingutada.

***

„Mis juhtus Andres Lapeteusega?“ on Grigori Kromanovi mängufilmidebüüt, mis esilinastus toona uhiuues – kaks aastat varem valminud – Kosmose kinos 21. märtsil 1966. aastal, seega täpselt 48 aastat tagasi. Film oli toona alla 16-aastastele keelatud ja tänasest vaatevinklist võiks pigem leida, et see oli õigustatud mitte niivõrd käsitletud seksuaalsete teemade tõttu, vaid seetõttu, et film tegeleb keeruliste eetiliste probleemidega ambivalentsel moel, nõudes vaatajalt aktiivset iseseisvat juurdlemist ning andmata kasvavale noorsoole selgeid juhiseid eluks. Ehkki kirjandusteadlane Jaan Undusk on pidanud filmi peamiseks uuenduseks just Ada Lundveri toonasest nõukogude tööinimese triviaalsüsteemi lagundavat, ühes ja teises rakursis lamava meelelise blondiini rolli. Jaan Ruus on aga leidnud tolle aja raamistikus olevat novaatorliku just filmi lahtise lõpu ja küsimärgiga lõppeva pealkirja, mis ei olnud õpetlikus ja ühetimõistetavas nõukogude kunstikaanonis üldiselt aktsepteeritud.

***

Kui raamatu-Lapeteust on peetud positiivseks kujuks, siis filmi-Lapeteust algusest peale kahtlaseks, ambivalentseks tegelaseks. Filmi-Lapeteus on soo, tema väärtushinnangud on kõikuvad, ta kahtleb ning jätab sageli olulistes küsimustes seisukoha võtmata. Lapeteuse sõjaaegse sõbra Põdruse nõiaprotsess on hea näide kollektiivselt mõtleva massinimese survest autonoomselt mõtlevale indiviidile: Põdrusele heidetakse ette, et ta kirjutab presiidiumis midagi oma märkmikku ning lastakse presiidiumil näiliselt tema saatus otsustada. Näeme tõusvat kätemerd esimese, hukkamõistva otsuse peale ning ainult üht käevõruga kätt teise, õigeksmõistva otsuse peale. See käevõruga käsi kuulub Lapeteuse ja Põdruse sõjaaegsele sõbrannale Helvile ning ilmub Lapeteusele teatava elus kaotatu sümbolina veel hiljemgi filmi jooksul. Lapeteus ise ei tõsta presiidiumis kätt kummalgi korral ja vahetult peale sõbra nõiaprotsessi ei ole ta ei Põdruse sõber ega ta vaenlane, tehes temaga koridoris kiirelt tühjast-tähjast juttu.

***

Aleksander Zinovjevi sõnul on homo sovieticus Nõukogude Liidu agent, kes ei näe selles ei head ega halba, see on lihtsalt banaalne objektiivne fakt, võibolla kurb fakt, võibolla koomiline fakt, aga mitte mingil juhul traagiline. Banaalsuse jõust on kirjutanud Hannah Arendt oma „Kurjuse banaalsuse raportis“, vaadeldes kõrge natsiülemuse ja juutide massdeporteerimise peakorraldaja Adolf Eichmanni protsessi ning leides, et süüaluse kogu kurjus seisneb banaalses ülemuste antud käskude kõhkluseta täitmises. Arendt on neile tähelepanekutele toetudes kirjeldanud bürokraatliku inimtüübi välja kujunemist totalitaarsetes tingimustes, mis summutavad inimeses moraalse, individuaalse ja spontaanse ning toovad esile kodanlase-funktsionääri, kelle peamisi eesmärke elus on kaitsta eraelu sfääri ning seda süsteemi mitte küsimuse alla seadmise hinnaga. Indiviid on totalitaarses süsteemis mõeldud olema nähtamatu, sest nagu ütleb Arendt „hävitada individuaalsust tähendab hävitada spontaansust, inimese võimet algatada midagi uut tema enese ressurssidest, midagi sellist, mida ei anna seletada reaktsioonina ümbritsevale keskkonnale või sündmustele.“

***

Erinevalt Eestist on Poola üleminekuühiskonnas homo sovieticuse kontseptsioon tekitanud avalikkuses hulgaliselt arutelusid. On küsitud, kas mineviku homo sovieticus võib olla postsotsialistliku Poola hädade põhjus või eksisteerib ja takistab ta ühiskonna arengut tänaseni? Sotsioloog Krzysztof Tyszka on vastanud retoorilise küsimusega - kas homo sovieticus ei ole mitte mugav viis vabandada välja Poola üleminekuühiskonna madalat valimisaktiivsust ja kodanikuühiskonna nõrkust, huvi puudumust avalike asjade ja üldise hüvangu suhtes, ühiskonnas levinud egoismi, ent ka korruptsiooni ja nepotismi? Et Ida-Euroopa ühiskonnad saaksid edasi minna, tuleb neil Tyszka arvates küll tunnistada oma lähiminevikku, ent lõpetada kõikide hädade panemine selle arvele. Pealegi annab see Nõukogude Liidule liiga olulise rolli Ida-Euroopa identiteedi kujunemisel, justkui enne Nõukogude Liitu oleks nendel aladel valitsenud kultuuriline tühjus, justkui ei oleks siin enne olnud mitte kui midagi.

Diskussioon:

Kas homo sovieticusel omased kirjeldused võivad kirjeldada ka inimese toimimist kaasaegses kapitalistlikus ühiskonnas?

kaader Grigori Kromanovi filmist "Mis juhtus Andres Lapeteusega" 1966

Põdruse "nõiaprotsess"

Viktor Haavik (Rein Aren) ja Reet Lapeteus (Ada Lundver)