#33 Märt-Matis Lill: Muusikateose tähendusväljast

8.05.2013 Tartu Jazzklubis (Ülikooli 20, Tartu)

Seminari helisalvestust on võimalik kuulata siit.

Loeng keskendub tähendusprobleemidele, mis on seotud teose keerulisusega, arusaadavuse piiride kompamisega. Kõnelejat huvitab esteetika, millest arusaamise nimel peab vaeva nägema, teosed, mis ei anna ennast kergesti kätte. Arusaamise protsess ei tähenda tähenduste automaatset tulemist meisse, vaid pigem omistame tähendusi endast välja. Inimene lihtsustab enda jaoks keerulist maailma umbes nii nagu pügatakse ja kujundatakse metsik õunapuu selge struktuuriga võraks.

Heliloojad on arusaadavuse piiridega mänginud läbi kogu muusikaajaloo. Suured heliloojad pole kunagi armastanud liiga lihtsad olla. Kui nad on muuhulgas lihtsad, siis seda ühe valikuna, mitte vaikimisi.

Ka näiliselt lihtne ei pruugi tegelikult nii lihtne olla. Näiteks Mozarti analüüsides on temas traditsiooniliselt nähtud tohutult koherentset, selget heliloojat. Kuid temas on ka sõge, metsik, segadusseajav pool.

Selle paljastamisel on abiks olnud topose- ehk toobianalüüs, mis uurib teatud meeleolusid ja kujundeid, mida inimesed omal ajal muusikas tajusid ja välja lugeda oskasid (nt marsilik topos). Toobianalüüsiga Mozartile lähenedes kaob lihtsus ja selgus, asemele tuleb kontrastsus, paljusus, keerulisus.

Jupiteri sümfoonia (nr 41): juba alguses on kõige suuremad mõeldavad kontrastid tolle ajastu kontekstis: massiivne ooperlik avamängu-element, vaheldumisi kohe järgneva kammerliku, pehme, õrna toposega. Tähenduslik palett on tohutu. Tollal äratas see ilmselt palju suuremat segadust kui praegu (kui me enam ei taju-erista toposeid ja see helikeel on meile juba omaseks saanud). Mingitpidi see ongi Mozarti geenius, et ta võis kokku panna mõeldamatult erinevad asjad, loomulikult sisuliste põhjendustega. Säärane tohutu sünteesivõime on omane enamikule suurtest heliloojatest.

See iseloomustab ka Bachi ja on ehk üks põhjus, miks teda eluajal eriti ei hinnatud. Tema teoseid iseloomustab süntees nii geograafilises kui ajalises mõõtmes. Erinevatest aegadest ja paikadest pärit stiilielementide kokkupanek oli „kõike muud kui popp“, kompas inimeste vastuvõtmise-arusaamise piire.

Matteuse passiooni algus: instrumentaalses osas käib all Bachile omaselt kogu aeg tantsulik viis, polüfooniline meloodiate faktuur üleval on aga teine, vastandlik element. Lisandub koorimaterjal, juba kolmas dimensioon; neljandana tuleb juurde poistekoori gregoriaanikoraalilik element. On imetlusväärne, kuidas kõik need erilaadilised elemendid nii hästi koos püsivad.
Matteuse passioon, koraal nr 21. "Erkenne mich":

Koraal on oma struktuurilt lihtsamini jälgitav, aga ajalugu pole sel sugugi nii lihtne. Luteri koraali allikateks võeti omal ajal üsna probleemitult ka ilmalikke allikaid. Seegi pala pole üheselt vaimulik, vaid originaalis hoopis ilmalik armastuslaul 16. saj lõpust, autoriks Hans Leo Hassler. [Millegipärast ei õnnestu siia mõnele poole videot manustada, soovijad vajutagu linke: http://www.youtube.com/watch?v=bO_ZiRJUStE]

Tõenäoliselt ei olnud see laen, koraali ajalugu tollal veel päris unustatud. On raske ette kujutada, kuidas inimesed seda omal ajal tajuda võisid - ehk umbes nii, kui tänapäeval oleks Madonna viisile tehtud tõsine kirikulaul.

Pealegi pole selle laulu epopöa sellega sugugi lõppenud. Simon&Garfunkel, „American Tune“, on nähtavasti „not so American after all“:

20. sajandil on arusaadavuse piiridel käimine saanud muusikas keskseks küsimuseks. Vanasti oli kuulajal abiks vähemalt see, et muusikaline keel oli kõigest hoolimata suhteliselt ühtne. Pärast 19. saj pööret löödi põhialused sassi. Edasi on üks osa heliloojaid läinud tagasi vana traditsiooni vormide, harmooniate jm juurde; teised ehitavad nullist ülest oma uue helikeele. See asetab kuulajale päris suured nõudmised – iga helilooja puhul tuleb osata elada sisse tema helikeelde (vormi-, harmoonialoogikasse jne). Kui lisandub veel mingi mitmetasandilisus, võib see pildi eriti kirjuks teha.

Üks mitmetasandilisemaid näiteid 20. saj üldse on küllap Luciano Berio„Sinfonia“. Sisse on toodud lisaks kõikvõimalikule muusikale ka erinevaid tekste, sh Lévi-Straussi „Toores ja keedetud“, juppe Marthin Luther Kingi kõnest, Pariisi üliõpilasrahutuste lööklauseid, Beckettit, sürrealistlikke tekste jne. Üsna probleemitult on kasutatud vanemate heliloojate teoste lõike mingis oma kastmes, keskselt Mahlerit. Tulemuseks on tohutu virrvarr, ka muusikaliselt; üks postmodernismi esimesi linnukesi. Teost iseloomustab mitmetasandilisus, sh reflektiivne element. Kogu keerukusest hoolimata pole Berio samas raskesti kuulatav. Ta on jälgitav ja muusikal on isegi mingi hedonistlik varjund, mille annab muusikaajalooga mängimine.

20. sajandil hakati muude arengute seas muusikas kasvatama kõlamassi (alates 1950-ndate lõpust, 60-ndatest). Heaks näiteks on György Ligeti, kes asetas kujundeid nii palju üksteise otsa, kuni kõrv ei taju neid enam kujunditena, vaid need muutuvad kõlamassiks. Samas suunas mõtles ka kreeka arhitekt, helilooja ja muusikateoreetik Iannis Xenakis. Teda huvitasid kõlamasside maailm ja muusika seosed ruumiliste vormidega, mida käsitleb raskestiloetav raamat „Stohhastiline muusika“.

Xenakise "Metastasis" on üks väheseid töid, kus muusikalised struktuurid on seatud otsesel  ja konkreetselt vastavusse arhitektuursetega. "Metastasise" (1954) helimasside hüperboolsed paraboloidid korduvad Philipsi paviljoni vormides (rajatud 1958. aasta maailmanäitusele Hollandis). 

Philipsi paviljon

Tänapäeva heliloojatest sobib väljakutset pakkuva muusika näiteks Chaya Czernowin, kes tegeleb ebaharilike kõladega ja esindab viimase aja suundumust kasutada ebatraditsioonilised pillimänguvõtted (extended techniques).
"MAIM" - vee struktuuri luua üritav teos (maim - heebrea keeles 'vesi'):

Näide Märt-Matis Lille enda muusikast: "Hara Hoto varemed".

Mõttevahetusi muusika ja keele, aja ja ruumi teemal kuula salvestusest!

Kokkuvõtte tegi Mirjam Parve.