Thursday, April 25, 2013

#32 Aare Pilv: Aisteetika

25.04.2013 klubis Kink Konk (Vallikraavi 4, Tartu)

Seminari helisalvestust on võimalik kuulata siit.



Aare Pilve mõttekäigu aluseks on mõned Madis Kõivu tekstid, Jaan Toomiku kuulsa purgiinstallatsiooni rekonstruktsioon Tartu Kunstikuu näituse tarbeks, Jacques Rancière'i kunstifilosoofia ja Mihkel Kunnuse teatri- ja muusikateemalised tekstid.



Kõivu essee „Kultuursõna on ülesemiotiseeritud“* kirjeldab sõna arengut: esialgselt on sõnal kaasas spekulatiivne süvakiht ja see on loominguliselt aktiivne, valmis kõikvõimalikeks kasutusteks. Kultuuri uurimise tarbeks on paratamatult vaja sõna piirata ja anda sellele üks konkreetne definitsioon. Sellega kaotab sõna oma intuitiivse-spekulatiivse sügavuse ja temast jääb ainult ratsionaalne pealispind. Sõna kaotab ka oma esialgse aktiivsuse, valmisoleku igaks mõeldavaks definitsiooniks. Olles mingis koolkonnas täpsustatud ja kasutusele võetud, muutub sõna terminus techicuseks, ta ei vaja enam defineerimist, vaid kannab definitsiooni sildina enda küljes. Ent siis algab selle uus aktiviseerumine, mida võib nimetada vulgaaraktiivseks (võrreldes esimese, õilisaktiivsega). Sõna muutub ratsionaliseerimise ja tarbimise läbi argoosõnaks. Nii kaotab ta taodeldud täpsuse ja muutub edaspidi just tunnete objektiks – tunded pole aga seotud enam sõna esialgse allkihistusega, vaid teda täpsustanud-defineerinud koolkonnaga, st inimrühmaga. Sõnast saab parool, koolkondadevaheline tutvustussilt ja temast lähtuv aktiivsus ei ole enam spekulatsioon, vaid sõltub koolkondade kui inimgruppide vahelise emotsionaalse tuuletõmbuse tundetoonidest.
Sõna intuitiivne-spekulatiivne süvakiht lahutatakse kaheks: ratsionaalseks definitsiooniks ja selle pahupooleks, mida ratsionaalsus ei suuda hõlmata, millele saab seega reageerida afektiivselt, emotsionaalselt, st passiivselt (nende sõnade etümoloogia kohaselt on inimene miski, mida liigutavad välised jõud, samas kui spekulatsiooni ja intuitsiooni puhul on inimesel aktiivne roll).
Ka esteetika mõiste ise on aja jooksul paroolistunud, kaotanud oma spekulatiivse süvakihi, etümoloogilise algtähenduse, mis viitab meeltele, aistimisele – mitte ainult ilusale ja peenele kui maitseotsustustele:
aisthetikos (kr k) – 'tundmisse, tajusse puutuv'
aisthanestai – 'tundma, tajuma, aistima'
Põhimõtteliselt võiks seda kirjeldust laiendada sõnalt ka teistele semiotiseeritavate tajuviiside kultiveeritud vormidele.
Kõiv kirjeldab lõigus „Kolmes tammes“** äratundmist minasuse piiratusest. Ta seob selle luhtaminekuga, mis on Kõivu keskseid filosofeeme – jõudmine mõteldavuse piirini, mis isiklikku tunnetust ümbritseb ja kuhu asjade läbimõtlemine paratamatult peab jõudma. Toodud näites on see aga antud konkreetse tajupildina: luht ja sääsehainade maitse mätastel – maitse kui midagi üdini aistilist, mis pole tegelikult semiootiliselt representeeritav, aga ometi hoiab just selle spekulatiivne süvakiht üleval kogu tähenduslikku konstruktsiooni.
Järgmisena haakuvad mõttepuntra külge mõned kunstiteosed Tartu Kunstikuu näitustelt, kus fookus paistab olevat tähenduseta mateeria aistilisel aspektil koos spekulatiivse süvakihiga: Eike Epliku teosed, Jevgeni Zolotko „Asjad I–V“. Kui püüda neid teoseid semiootilisteks signaalideks tõlkida, tekib ülejääk, mis jätab tõlgenduse hätta.
Reljeefseim, kuigi veidi äraspidine, on Toomiku rekonstruktsiooni näide. Formaalselt tähtsusetu detail – originaali hermeetiliselt sulguvate klaaskaante asemel on tavalised valged plekk-kaaned – toob kaasa olulise muutuse teose (h)aistilises küljes (originaal väidetavalt ei haisenud, rekonstruktsioon aga evib teatavat „peldikut meenutavat lõhnaaistingut“). See annab tunnistust teatavast tähelepanematusest teose aistilise külje suhtes, mida tuleb aeg-ajalt ette just kontseptuaalse kunsti puhul. Mõistes esteetikat paroolina ( „iluga“ tegelevana, mitte aistingutega üldse), kiputakse teose puhul, kus ilutaotlust pole märgata, esteetilisest-aistilisest küljest üldse mööda vaatama. Rekonstrueerijad on lähtunud Toomiku teosest kui teatavast semiootilisest „purkisittumise“ paroolist. Tundus, et tuleb ainult panna semiootilised koostisosad kokku – uued purgid, uued ajalehed, uus sitt – ja koopia on olemas. Seejuures läks aga kaduma tajude täpsus.

Mihkel Kunnus on oma esseedes (nt "Miks maailm oleks teatrita parem paik") kritiseerinud emotsioonide ja afektide väljakutsumisele keskenduvat kunsti, nt muusika ja teater, vastandades seda kõlbelis-eetilis-ratsionaalsele pritsiibile, mis kõige paremini väljendub muidugi romaanikunstis. Kunnus süüdistab teatrit ja muusikat emotsiooni- ja afektikesksuse kultiveerimises. Otsesihis temaga polemiseerida ei saa, sest sageli teater tõesti on selline, nagu Kunnus seda kirjeldab ja emotsionaalsusele-afektiivsusele rõhumine on nii moraalselt kui esteetiliselt ummiktee. Samas võiks teatrist-muusikast rääkides asja veidi teistmoodi esitades mõned küsimused hoopiski ära langeda. Siin oleks kasu Kõivu mõtteist märgi intuitiivse spekulatiivse süvakihi kohta. Ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse vastandus on selle süvakihi lõhestumise tulemus. Kui vaimutegevus siduda ainult ratsionaalsusega, saab ülejäägist emotsionaalne-afektiivne pahupool. Selles valguses näib Kunnuse propageeritav nn objektiivne hinnanguline retseptsioon huvitava ja tervisliku taotlusena, ent sügavamas mõttes võimatuna, sest seal püütakse elamust kohelda maitseotsustusi või teose eetilist väärtust kalkuleeriva lähenemisega. Selle vastu võiks pakkuda reaktsiooni, mille keskmeks ei ole objektiivne hinnangulisus, vaid teose kõnetavus või huvitavus, millega ei peeta silmas kriitikavaba alistumist elamusele, vaid väljumist ratsionaalsuse ja emotsiooni vahelisest lahendamatust ja viljatust pingest ja fokuseerimist tajude spekulatiivsele sügavikule, mis ei ole väljakalkuleeritav. Kunstiteos ei ole selle vaate järgi elamusallikas, vaid tunnetusvahend. Tunnetus ei seisne vaid ideedes ja vaatepunktides, vaid ka teatavates meelelistes omadustes. Kui teostel poleks konkreetset aistilist kvaliteeti, poleks neid võimalik tajuda ja neist ainest ammutada.
Sageli on asi ka retseptsioonis: kunstiteos ise ei ütle (enamasti), kas võtta teda afektide ülespiitsutajana või kuidagi sügavamalt. Kui teos on piisavalt avar, võimaldab ta igasuguseid retseptsioone ja on pigem tõlgendaja valik, millele keskenduda.

Selle mõttekäigu juurde haakuvad veel kaks ideed:
Freud osutab „Unenägude tõlgendamises“, et teadvus pole (läbi)mõtlemise organ, vaid tajumise, aistimise, sügavas ja esialgses mõttes esteetiline organ, mis võtab vastu tajusid nii väljase maailma ärritustest kui ka psüühika sisemusest. Just seetõttu on oluline olla kokkupuutes aistingute spekulatiivse süvakihiga, milleni ratio üksi ei ulatu ja passiivsed afektid ammugi mitte. Kunsti põhiiva võiks olla õppida valdama ennast kui tajuvat olendit.
Rancière viib oma kunstifilosoofia tagasi esteetika mõiste süvatasandi juurde: ilu ja maitse probleemide asemel keskendub sellele, kuidas kunst osaleb tajutava (ümber)jaotamises/jaotumises (le partage du sensible / distribution of the sensible). Kunst toimib selle kaudu, et ta tematiseerib meie tajusid ja tajutavat maailma ja ühtlasi muudab tajumisüksuste jaotumist (ja just selles seisneb kunsti tõeline poliitilisus). Esteetika on niisiis aistitava sfääri üle mõlgutamine.

*
Sõnad, mis liiguvad väljaspool kitsast spetsialiseerimistoru, oma traditsioonilise sügavuse kohal, on haaratavad ja mõistetavad intuitiivselt, on oma traditsioonikihil aktiivsed, st võimelised re-aktiivsuseks. Nende piirid on vabad, koormamata ratsionaalsetest, pindmistest definitsioonidest, sisaldavad endas võimalusi kõikideks mõeldavateks definitsioonideks. Mõeldav tähendab – intuitiivselt lubatud. Sõna on elus niivõrd, kui ta on aktiivne.
Uurijad, kelle "objektiks" on kultuur, ei saa aga võtta kultuursõna "kultuurikontekstis" tema vabas intuitiivses tähenduses, kuigi ainult niiviisi on ta kreatiivne ja tema looming on see, mis "objektina" uurimiseks antud.
Uurimine tähendab ratsionaliseerimist – luuakse "mõistestik" definitsioonide ja aksioomidega; kultuuri mõiste on niiviisi antud ja "mõistestikus" täpsustatud.
Distsipliin, kool jne tähendavad aktiivse ja intuitiivse sõna täpsustamist, st tema defineerimist, muutmist intuitiivsest ratsionaalseks, st tema deaktiveerimist. Sõna peab kaotama võime re-aktsioonideks. Paratamatu asjade käik.
Kuid sellega ei piirdu sõna metamorfoos distsipliinis, koolis – muutunud "täpseks", st deaktiviseerituks, algab metamorfoosi teine faas – mütologiseerimine: sõna muutub argooks.
Olles täpsustatud koolis ja selle pooldajaskonnas, on sõna teel terminus technicusele, st ta saab sõnaks, mis enam ei vaja definitsiooni, kuna on sildina oma definitsiooni kandes läinud tarbivasse ringkäiku juba defineerivana, määrava, iseloomustava mõistena.
Sellest peale, muutunud kooli argoosõnaks, algab tema uusaktiviseerumine, kuid niisamavõrd, kui esialgset sõna on põhjust nimetada "õilisaktiivseks", on põhjust teist, tema kultuuriprodukti, uusaktiivset argoosõna, nimetada "vulgaaraktiivseks": ta ei ole enam valmis mis tahes mõeldavaks definitsiooniks, ta on parool.
Olles ratsionaliseerimise ja tarbimise läbi muutunud argoosõnaks, seetõttu aga kaotanud juba ka oma ratsionaliseeritud "täpsuse", on ta edaspidi aldis vaid tunnetele. Tema (uus)aktiivsus ei vii spekulatsioonidele; seejuures see mitmekesisus ei ole enam määratud allkihistusega, st sõna esialgse kandjaga, vaid "kooliga", st nende sekundaarsete tundemärkidega, mis täpsustavad varemalt intuitiivselt haaratavat sõna. Kuna aga "täpsustused" ei ole aktiivselt iseseisvad, vaid ainult ühe või teise kooli "värvid", "tunnusmärgid", tema "eraldustähised", koolidevahelised tutvustussildid, siis on uusaktiivne sõna aldis kõigile tundetoonidele koolidevahelises tuuletõmbuses.
Tuuletõmbuses ent paljastuvad koolidetagused inimgrupid, st subjektid, kes mingitel põhjustel lühemaks või pikemaks ajaks on üksteisega seotud. Seotud inimeste vahekorrad on ikka tundelised. Grupid on emotsionaalselt suletud ja "kultuurisituatsiooni" gruppide kultuurmaastik määrab ka emotsionaalse maastiku. Meie kultuursõna on semiotiseerunud. Uusaktiivsena on ta väljunud spekulatiivsest süvakihist. Ta on märk kultuurisituatsiooni emotsionaalsel maastikul. Parool.
Ilmunud: Kostabi, 1.-7. oktoober 1992; Madis Kõiv „Luhta-minek“, 2005, lk 10-11

**
Kogu maailm on pandud ülekohtusel viisil minu kaela. Kõik nad on, kõik viimseni, kes must mööda käivad, räägivad, jooksevad, õpetavad, isegi isa ja isegi ema, Antsust rääkimata; nad on, aga ainult mina olen. Mitte ükski neist ei võta midagi enda peale, ainult mina võtan, sest ainult mina olen.
Ainult mina olen ja see on suurim mõeldav ülekohus: miks mina, paljasjalgne poisike üleval mäe peal, miks mina pean kõigi nende asemel olema ja nemad mitte ükski, mitte kunagi, mitte proovikski. Ma ise olen kapsel, mille peal nad vastutustundetult ronivad. See on talumatu, sest paratamatu, sest kuidas ma ka parata ei püüaks, ikka jääb kõik, kogu olemine minu kanda ja kõik läheb luhta. Siinsamas all ta on, vasakul ja oja mu jalgade all jookseb sinna sisse - suurde luhta võdisevate mätastega, kus kevadel tulevad peale sääsehainad, mille valkjaid pehmeid otsi võib süüa. Võivad kõik, aga maitset tunnen ainult mina. Sest mina vastutan.

Kokkuvõtte koostas Mirjam Parve

1 comment: