Thursday, April 18, 2013

#31 Tõnu Viik: Surma tähendusest semiootikas ja fenomenoloogias


Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi filosoofiaprofessor
Tõnu Viik
"Surma tähendusest semiootilises ja filosoofilises kontekstis"

von Krahli Akadeemia, 15.04.2013

            "Meie kogemus on väliste impulsside suhtes masendavalt vaene ja sisemise     loomingulise töötluse suhtes üllatavalt rikas!"


·         Mida tähendab surm?
·         Tänu millele surma tähendus loodub ja milliste teoreetiliste vahenditega võiks selle tähenduse loodumist mõista?
·         Millise lähenemisnurga võimaldab nendele küsimustele vastamiseks fenomenoloogiline analüüs?


Fenomenoloogia on teadus sellest, kuidas fenomenid üksikisiku teadvuses figureerivad. Seega seab fenomenoloogiline analüüs kesksele kohale ainsuse esimese isiku taju ehk tähendusloome subjektiivsete protsesside uurimise.

Surmast võib mõelda mitut moodi : võime seda näiteks karta, põlata või tähtsaks pidada, kuid igal juhul on sel meie jaoks isiklik tähendus. Fenomenoloogia püüab vaadata, kuidas esineb surm enne  mainitud suhtumiste tekkimist, küsides milline on (minu jaoks) surma eestleitav antus?

Olenevalt erialast võib surma mõiste avamiseks pakkuda erinevaid võimalusi : (kultuuri)semiootikuna keskenduksin käesoleval juhul näiteks nende tekstide uurimisele, mis käsitleksid surmatemaatikat, pärides, milline on see keel, mille abil on teksti sõnum kodeeritud? Antropoloogina kuuluks mu tähelepanu alla aga surmaga seotud kombetalitluste jälgimine, mil analüütilise filosoofina lahkaksin surmaga seotud definitsioone jne.
Erinevad lähtepuntkid võimaldavad seega ühe teema avamiseks eri ligipääse, ent ükski eelpool nimetatud teadusharudest ei paku mõistmist surmast kui subjektiivsest sündmusest, kasutades lähtepunktina pigem juba olemasolevaid määratlusi.

Fenomenoloogia võimaldab uurida fenomene nii nagu ma neid oma teadvuses kogen, rakendades selleks transtsendentaalset reduktsiooni (fenomenoloogiline epoche), mis tähendab tunnistust maailmatervikust kui ühtsest kogemusväljast. Maailm on mulle antud kui tähendusloome produkt ja ma käsitlen seda kui oma teadvuse loomingut.Võime öelda, et kuna ma neid asju kogen, siis on need mulle ka antud.

Samas tekib küsimus, et kuidas eristuvad sellised mõisted nagu surm, ilu, tõde, vabadus? Loetletud nähtusi ei saa otsida füüsilisest maailmast, vaid neid tuleb otsida mujalt. Nii tekivad tähendusedki psüühilise ponnistuse tagajärjel, mitte ei ilmu kuskilt väljastpoolt juba valmiskujul.
Ainsuse esimeselt positsioonil on surma kogemine siiski võimatu, kuna (taju)organite peatumisel ei ole kogemus enam võimalik. Maurice Merleau-Ponty kirjeldab sarnast nähtust nn roosa hägu näitel, mis tekib tähendusloome protsesside seiskumisel. Võime sellist hägusust kogeda unesegaselt või suletud silmadega päikese poole pöördudes. Silmade avanedes hakkab maailm sünteesiva pilgu ees uuesti välja joonistuma. Lisaks pidevustele ja sarnasustele tuleb siinkohal luua ka ajalisi sünteese, ning siduda olnu praegusega. Ilma kirjeldatud sünteesita ei oleks võimalik vahet teha, kas tegu on sama tassi või uuega. Samal põhimõttel töötab ka nt kino. Kogu maailma rikkus on seega tingitud minu teadvuse loomingulisest tööst.

Kui vaadata seda pilti, siis millega on tegu?

 


Pildi autor Tõnu Viik


Raske on välja tuua tähendust, mille külge seda kujutist ankurdada. Kas on tegu augu, tilga, lapi, lumepalli, piirjoone, pleki või millegi muuga?
Teadvuse väli täitub fenomenidega, mille käigus eristab inimene taustast erinevate tajuobjektide kimpe, omistades neile tähenduse. Tähendus ankurdub asja külge, kehtides sarnaselt nii vaimsete kui füüsikaliste nähtuste puhul.

Nii ilus !
Milline labasus !

Üks füüsikaline objekt võib valla päästa erinevaid tundeid. Samas tasub meeles pidada, et erinevus ei seisne objektis, vaid taustateadmistes. Seega mõjutab erinevuste teket ka meie sotsiaalsed ja kultuurilised teadmised. Teadvuse loominguline töö omistab nähtavale alati silmale nähtamatu, lisades objektile rohkem, kui selles sisaldub.

Kas oli õigus Epikurosel, kes väitis, et midagi niisugust nagu surm ei ole olemas? Kas on surma näol tegemist mingisugust teist tüüpi fenomeniga?





Kokkuvõtte koostas Kristin Orav

Seminari helisalvestust on võimalik kuulata siit.

No comments:

Post a Comment