#30 Silver Rattasepp: Kui kaheksajalg oleks filosoof

11.04.2013 klubis Kink Konk (Vallikraavi 4, Tartu)

Seminari helisalvestust saab kuulata siit.

 "I think of myself more as an auteur than as autre,

but as an outré loutre most of all."

– Filosoofia loomadega on rikkalikum ja kummalisem filosoofia, kui seda võimaldab inimeste probleemide vahtimine.

Loengus vestetud lood loomadest ja teistest loomadest, sealhulgas inimestest, näitavad, kuidas biosemiootika, juba loomult empiiriline ja antropotsentrismivastane, filosoofiat rikastada võib. Kummastava elurikkuse vaatlemine viib inimmõtte võimaluste piirile ja tuletab meelde, kui kohalikud, kolklikud, isegi füsioloogilised võivad olla mõned meie ideedest ja mõistetest, mida me oleme muidu üldkehtivateks pidanud.

Jakob von Uexkülli omailma-mõiste (Umwelt) tähistab maailma nii, nagu ta on suhtes konkreetse elusolendiga, millesse ta on põimitud elusolendi jaoks tähendust kandvate markerite abil, mis aitavad sel olendil elada. Ei ole olemas kõigi elukate ühist maailma, kuhu meid pistetakse nagu kasti, mis on enne valmis, kui keegi seal sees. Olendid, keda me vaatleme oma inimomailmas, ei ela meiega samas aegruumis. Inimeste omailm(ad) pole teiste elusolendite omailmade suhtes kuidagi privilegeeritud.

Igas omailmas moodustavad olendi jaoks olulised tähenduslikud elemendid funktsionaalse terviku, mida olendi tajuorganid on võimelised tajuma ja millele ta vastavalt reageerib. Tundub, justkui oleks väline tähenduskandja ja seda tähendust aduda suutev organ looma kehas täiesti lahutamatult ühte põimitud, ja on väga raske öelda, kuidas kõige erinevamad nähtused niisuguse kooskõla on leidnud.

Omailmad võivad omavahel tihedalt seostuda ka siis, kui elusolendid ise pole sellest teadlikud. Kärbestel ja ämblikel, kes kumbki üksteise elutegevust ei taju, on ometi täielikult kooskõlas omailmad. Ämblik ei näe lendavaid kärbseid, ometi on ta võrk täpselt sobiv kärbeste püüdmiseks.

Uudse loomafilosoofia raames tuleks meil deuleuze'ilikult-saada loomadeks: äratundmatust lummatult lubada end tõmmata eri elusolendite elamisviiside poole, saada üksteisesse segatud. Kuidas aitab kaheksateist aastat ootvel uinunud puuk mõista antropotsentrismivabalt aja ja maailma olemust? Kuidas sarnanevad lehtputuka groteskne thanatroopiline mimikri ja psühhasteeniahaige mina- ja maailmapilt? Miks oleks muttide tsivilisatsioonis arusaam „materiaalsest kultuurist“ vastuolu terminites? Mida tähendab kirjutada nagu rott? Miks on vampiirkaheksajalg sündinud kantiaan ja tema puhta mõistuse kriitika sama, mis meie psühhoanalüüs? (Vastused loengust!)

Üle kõige tuleks seejuures silmas pidada saamise kahepoolset loomust: Saamine ei ole mitte kunagi imiteerimine, aga siiski, see, kes saab, leiab end teise palge ees, kes liigub tema sisse. Aga kui see teine on minu sees, ei asenda ma iseennast selle teisega, sest saamise struktuur on vastastikune. Loomaks-saamisel puudub lõpp-punkt, mis oleks see loom, kelleks saadakse. Ja nii tulekski oodata seda enda saamist teiseks ja teisega, oodata seda ootamatut saabumist, mis toob kaasa üllatuse erinevuste üle ja mis võiks meid teisiti mõtlema panna: mutt saabub antropoloogi juurde, herilane orhidee juurde, ahv taksonoomi, ämblik kärbse juurde, ja lõpuks, vampiirlik kaheksajalg põrgust saabub filosoofi juurde ja tuletab meelde, et ühepoolsed katsed teise elusolendeid nende endi rõhu alt vabastada on alati lõppenud läbikukkumisega, kaheksajala pinnalerebimine (temas inimlikku otsides) inimlooma enda sügavikkuimemise ja puruksmuljumisega (temas vampiirkaheksajalglikku avastades).

Kokku võttis Mirjam Parve