Seminari helisalvestust saab kuulata siit.
Miks
meile meeldib see muusika, mis meile meeldib?
Millised
muusikalised stiimulid meid kõnetavad, meile midagi kommunikeerivad,
kannavad mingit tähendust, erineval viisil puudutavad? Millised
muusikahelid missuguses korrastuses mida võiksid tähendada
konkreetsele kuulajale konkreetses situatsioonis? Muusikasemiootika
ülesanne on analüüsida neid märke ja märgiprotsesse, mis
võimaldavad kogeda ja mõista muusikat.
Teatud
juhtudel see, mis meid muusikas kõnetab, ei asugi muusikas, vaid
sellest väljas (nt meeldivad mälestused sellega seoses) – muusika
toimub katalüsaatorina.
Muusika
ei ole eneseküllane, endasse suletud süsteem, vaid semiootiline
süsteem, mis tähendab midagi ka väljaspool iseennast.
Põhjused:
1)
muusika on seotud inimese psühhofüüsilise olemisega,
2)
muusika on seotud konkreetse aegruumilise kontekstiga, kus seda vastu
võetakse.
Muusika
seotus inimese psühhofüüsilise/-füsioloogilise olemisega:
*muusika
tempo ja rütm – inimese pulss, hingamise kiirus.
Muusika
on protsessuaalne kunst, ta kulgeb ajas. Inimese liikumis- ja
tegemisviisid kulgevad igaüks oma kindlas rütmis, on eristatavad
südamelöökide sageduse ja hingamise kiiruse poolest. Staatilist
muusikat seostame liikumatusega, kiiret muusikat kiire liikumisega
jne.
Enamasti
jääb muusika tempo samasse vahemikku, kuhu inimese südamelöökide
sagedus. Metronoomi alumine ots, lento (~40–50 lööki
minutis) vastab hästi treenitud suure kopsumahuga inimese pulsile
sügavas unes, ülemine ots, prestissimo (~200 lööki
minutis) ärevusseisundis vastsündinu omale.
*muusika
valjusaste ja tämber – seotud teatud füüsiliste tegevustega
(millegi kõva löömine, pehme silitamine vms).
*muusikalise
fraasi pikkus – inimese kopsumahu piir.
Kuigi
löök-, näppe-, keelpillid jne ei sõltu erinevalt laulust või
puhkpillist inimese kopsumahust, jääb muusikalise fraasi pikkus
enamasti ikkagi vahemikku 2–10 sekundit, sest see tundub meile
loomulik.
Muusika
seotus kultuurilise kontekstiga:
Ilmselgelt
tähendavad samad muusikalised stiimulid eri kultuurides eri aegadel
kuulajatele erinevaid asju.
Muutused
inimühiskonnas (poliitilised, sotsiaalsed, tehnoloogilised) on alati
toonud kaasa ka muutuse viisides, kuidas luuakse ja kogetakse
muusikat. Ümberpöördult tähendab see ka seda, et viis, kuidas
inimesed muusikat tajuvad, annab meile infot selle kohta, kuidas nad
üleüldse ümbritsevat aegruumi tajuvad.
Muusikasemiootiku
positsioon: kas on võimalik kirjeldada, kuidas muusika
tähendab? Kuidas on omavahel seotud need korrastatud helid, mida me
nimetame muusikat, ja see reaalsus, kus neid helisid kogetakse?
Kui
muusikaga kaasnevad sõnad (laulusõnad või pealkiri), toetavad ja
võimendavad verbaalne osa ja muusika struktuurid enamasti üksteist
vastastikku. Kuidas aga kõnetab meid „puhas muusika“, mille
juurde pole ette antud mingit sõnalist ega pildilist seost, mis meis
tähendusi genereerima hakkaks? Muusikasemiootikud väidavad, et sel
juhul võtame tähendustamise aluseks iseenda, oma olemise,
käitumise, tunnetamise. Need parameetrid ja struktuurid, mis
iseloomustavad meid inimestena midagi kogemas, kuidagi käitumas,
aitavad meil muusikale tähendusi omistada. Muusikapsühholoogide
sõnul otsitakse muusikaga emotsioonide väljendamisel ja nende
tajumisel samu näitajaid, mis ilmnevad meie kõneintonatsioonides,
näoilmetes, liikumisviisis, kui me üht või teist emotsiooni
kogeme.
Seega
hakkavad muusika tähendustamisel rolli mängima ka esituse
erinevused.
Anafoon
– üks muusikalise märgi tüüp (< kr ana-
peale, taas-, uuesti + phōnē hääl, heli). Anafoonia on
olemasolevate tunnetusmudelite imitatsioon muusikalistes helides:
* kõlakogemuslikud mudelid:
-transkansioon (muusikasse kantakse üle
kõnet iseloomustavad prosoodilised elemendid: rütm, rõhuasetused,
intonatsioon, tämbrikvaliteet),
-onomatopoeesia;
* puutekogemuslikud (võime muusikas
tajuda silitust, paitust, lööki jne; heli tihedust, elastsust,
ümarust, nurgelisust jne),
* liikumiskogemuslikud (kiikumine,
marssimine, galopeerimine, lendamine jne),
* ruumikogemuslikud (kas muusikas
väljendub avar või kitsas ruum vms; ülal/all jne),
* aja-/aegruumikogemuslikud (algus,
saamine, lõppemine, surm, muundumine, üleminek jne),
*
fenomenoloogilised/elunähtuste-kogemuslikud mudelid.
Enamik anafoone on komposiidid.
Tähendustamisel pole isegi niivõrd
oluline konkreetse mudeli tuvastamine (ojavulin, kellahelin), vaid
see, kuidas me suhtume sellesse juba muusikavälisesse struktuuri,
mis tähendusi ja tundeid sellega seostame (ojavulin – loodus,
vabadus; kellahelin – kirik, pühadus).
Muusikaline
tähendus ei võrdu sõnalise tähendusega. Muusikalised ja sõnalise
keele tähenduskategooriad ei kattu. Mõned muusikalised tähendused
on edasi antavad sõnade abil, teised piltide, žestide, tantsu,
tegevuste vms abil. Samal viisil kogetavaid muusikalisi tähendusi
võib sõnastada üpris erinevalt, samas siiski mingisse ühtsesse
tervikusse kuuluvalt.
Me
mõistame muusikat ka teiste varemkuuldud muusikate kaudu. Kultuur
tihendab end taaskasutuste kaudu – seosed, viited, üleskerkimised.
Sarnastel muusikalistel struktuuridel on komme korduda sarnastel
asjaoludel, sarnastes kontekstides, kandes sarnaseid tähendusi.
(Kuula salvestusest, kuidas boolerorütm toimib „Leiutajateküla
Lottes“, Tõnis Mägi, „Koidus“, ABBA „Fernandos“,
Vangelise „Paradiisi vallutajates“, John Williamsi
olümpiafanfaarides jne).
Loe ka Kaire Maimets-Voldi doktoritööd "Vahendades ‘Üht(sust)’: Arvo Pärdi valmismuusikast filmis".
kokkuvõtte tegi Mirjam Parve
No comments:
Post a Comment