Friday, April 12, 2013

#29 Kaire Maimets-Volt: (Üles)tähendusi muusikast

11.04.2013 kohvikus Fellin (Kauba 11/Tasuja plats 1, Viljandi)

Seminari helisalvestust saab kuulata siit.

Miks meile meeldib see muusika, mis meile meeldib?
Millised muusikalised stiimulid meid kõnetavad, meile midagi kommunikeerivad, kannavad mingit tähendust, erineval viisil puudutavad? Millised muusikahelid missuguses korrastuses mida võiksid tähendada konkreetsele kuulajale konkreetses situatsioonis? Muusikasemiootika ülesanne on analüüsida neid märke ja märgiprotsesse, mis võimaldavad kogeda ja mõista muusikat.
Teatud juhtudel see, mis meid muusikas kõnetab, ei asugi muusikas, vaid sellest väljas (nt meeldivad mälestused sellega seoses) – muusika toimub katalüsaatorina.



Muusika ei ole eneseküllane, endasse suletud süsteem, vaid semiootiline süsteem, mis tähendab midagi ka väljaspool iseennast.
Põhjused:
1) muusika on seotud inimese psühhofüüsilise olemisega,
2) muusika on seotud konkreetse aegruumilise kontekstiga, kus seda vastu võetakse.

Muusika seotus inimese psühhofüüsilise/-füsioloogilise olemisega:
*muusika tempo ja rütm – inimese pulss, hingamise kiirus.
Muusika on protsessuaalne kunst, ta kulgeb ajas. Inimese liikumis- ja tegemisviisid kulgevad igaüks oma kindlas rütmis, on eristatavad südamelöökide sageduse ja hingamise kiiruse poolest. Staatilist muusikat seostame liikumatusega, kiiret muusikat kiire liikumisega jne.
Enamasti jääb muusika tempo samasse vahemikku, kuhu inimese südamelöökide sagedus. Metronoomi alumine ots, lento (~40–50 lööki minutis) vastab hästi treenitud suure kopsumahuga inimese pulsile sügavas unes, ülemine ots, prestissimo (~200 lööki minutis) ärevusseisundis vastsündinu omale.
*muusika valjusaste ja tämber – seotud teatud füüsiliste tegevustega (millegi kõva löömine, pehme silitamine vms).
*muusikalise fraasi pikkus – inimese kopsumahu piir.
Kuigi löök-, näppe-, keelpillid jne ei sõltu erinevalt laulust või puhkpillist inimese kopsumahust, jääb muusikalise fraasi pikkus enamasti ikkagi vahemikku 2–10 sekundit, sest see tundub meile loomulik.

Muusika seotus kultuurilise kontekstiga:
Ilmselgelt tähendavad samad muusikalised stiimulid eri kultuurides eri aegadel kuulajatele erinevaid asju.
Muutused inimühiskonnas (poliitilised, sotsiaalsed, tehnoloogilised) on alati toonud kaasa ka muutuse viisides, kuidas luuakse ja kogetakse muusikat. Ümberpöördult tähendab see ka seda, et viis, kuidas inimesed muusikat tajuvad, annab meile infot selle kohta, kuidas nad üleüldse ümbritsevat aegruumi tajuvad.

Muusikasemiootiku positsioon: kas on võimalik kirjeldada, kuidas muusika tähendab? Kuidas on omavahel seotud need korrastatud helid, mida me nimetame muusikat, ja see reaalsus, kus neid helisid kogetakse?

Kui muusikaga kaasnevad sõnad (laulusõnad või pealkiri), toetavad ja võimendavad verbaalne osa ja muusika struktuurid enamasti üksteist vastastikku. Kuidas aga kõnetab meid „puhas muusika“, mille juurde pole ette antud mingit sõnalist ega pildilist seost, mis meis tähendusi genereerima hakkaks? Muusikasemiootikud väidavad, et sel juhul võtame tähendustamise aluseks iseenda, oma olemise, käitumise, tunnetamise. Need parameetrid ja struktuurid, mis iseloomustavad meid inimestena midagi kogemas, kuidagi käitumas, aitavad meil muusikale tähendusi omistada. Muusikapsühholoogide sõnul otsitakse muusikaga emotsioonide väljendamisel ja nende tajumisel samu näitajaid, mis ilmnevad meie kõneintonatsioonides, näoilmetes, liikumisviisis, kui me üht või teist emotsiooni kogeme.
Seega hakkavad muusika tähendustamisel rolli mängima ka esituse erinevused.

Anafoon – üks muusikalise märgi tüüp (< kr ana- peale, taas-, uuesti + phōnē hääl, heli). Anafoonia on olemasolevate tunnetusmudelite imitatsioon muusikalistes helides:
* kõlakogemuslikud mudelid:
-transkansioon (muusikasse kantakse üle kõnet iseloomustavad prosoodilised elemendid: rütm, rõhuasetused, intonatsioon, tämbrikvaliteet),
-onomatopoeesia;
* puutekogemuslikud (võime muusikas tajuda silitust, paitust, lööki jne; heli tihedust, elastsust, ümarust, nurgelisust jne),
* liikumiskogemuslikud (kiikumine, marssimine, galopeerimine, lendamine jne),
* ruumikogemuslikud (kas muusikas väljendub avar või kitsas ruum vms; ülal/all jne),
* aja-/aegruumikogemuslikud (algus, saamine, lõppemine, surm, muundumine, üleminek jne),
* fenomenoloogilised/elunähtuste-kogemuslikud mudelid.
Enamik anafoone on komposiidid.
Tähendustamisel pole isegi niivõrd oluline konkreetse mudeli tuvastamine (ojavulin, kellahelin), vaid see, kuidas me suhtume sellesse juba muusikavälisesse struktuuri, mis tähendusi ja tundeid sellega seostame (ojavulin – loodus, vabadus; kellahelin – kirik, pühadus).

Muusikaline tähendus ei võrdu sõnalise tähendusega. Muusikalised ja sõnalise keele tähenduskategooriad ei kattu. Mõned muusikalised tähendused on edasi antavad sõnade abil, teised piltide, žestide, tantsu, tegevuste vms abil. Samal viisil kogetavaid muusikalisi tähendusi võib sõnastada üpris erinevalt, samas siiski mingisse ühtsesse tervikusse kuuluvalt.


Me mõistame muusikat ka teiste varemkuuldud muusikate kaudu. Kultuur tihendab end taaskasutuste kaudu – seosed, viited, üleskerkimised. Sarnastel muusikalistel struktuuridel on komme korduda sarnastel asjaoludel, sarnastes kontekstides, kandes sarnaseid tähendusi. (Kuula salvestusest, kuidas boolerorütm toimib „Leiutajateküla Lottes“, Tõnis Mägi, „Koidus“, ABBA „Fernandos“, Vangelise „Paradiisi vallutajates“, John Williamsi olümpiafanfaarides jne).

kokkuvõtte tegi Mirjam Parve

1 comment: