Anti Saar, kes kõneles Semiosalongis tõlkijapositsioonilt, on prantsuse keelest tõlkinud nii ilu- kui teaduskirjandust. Oma ettekandes arutles ta kirjanduse tõlkimise üle prantsuse kirjaniku Georges Pereci teose „Elu, kasutusjuhend“ näitel, mille tõlkija on Saar ise.
Sissejuhatuseks mõtestas Saar mõiste tõlkimine kommunikatsiooni või transmissioonina, materjalide ülekandena ühest keskkonnast või olekust teise. Sealjuures on oluline materjali vastupanu, mis lingvistilise tõlke puhul võiks olla oluliselt väiksem kui näiteks marmorikivi tõlkimisel „Amoriks ja Psycheks“. Ent kirjandustõlke puhul annab materjali vastupanu keerukuse edasi paremini võrdlus laeva tõlkimisega pudelisse, kus laev peab laev olema nii enne kui pärast pudelisse toppimist, kuid kõrvaldada tuleb kõik niidid ja konksud, mille abil laeva pudelisse tõlgiti, ning kõige lõpuks võiks, kuid ei pruugi jääda mulje, et pudel on laeva loomulik keskkond.
Näited lingvistilise tõlke kahest äärmusest on dokumenditõlge, kus kõige olulisem on edasiantav teave, jättes tõlkija isiku varju, kuna nt kõikides ELi ametlikes keeltes väljastatud direktiivid on märgitult originaalid, mitte tõlked, ning luuletõlge, kus sarnasus originaaligapole sageli kuigi suur või on pigem seotud edasiantava emotsiooni või ideega.
Näitena võib tuua Baudelaire’i luule, mida on eesti keelde tõlkinud nii Ain Kaalep kui Ants Oras, küll täiesti erinevate tulemustega:
“Là, tout n’est qu’ordre et béauté,
Luxe, calme et volupté,“ (Baudelaire)
„Kõik on seal ilu ja rõõm,
kord luksus ja meeltelõõm,“ (Kaalep)
„Ilu, võlu sai säält pao –
säält ei kord ei küllus kao.“ (Oras)
Tõlkimise keerukuste juurde kuulub ka vastutuse küsimus – tõlkijal on vastutus nii autori, lugejaskonna kui keele ees. Tõlkija viga õigusaktide tõlkimisel võib tuua kaasa rängemaid tagajärgi kui luuletõlkes, ent ilukirjanduses tuleb vastutust sellegipoolest kanda. Neid äärmuseid võrreldes võib veel välja tuua, et kummalgi juhul pole ka originaaltekst päriselt originaal, vaid idee või emotsiooni tõlge verbaalsesse vormi, kas kantselliitlik või hõllanduslik hägu. Õnneks ei välista ähmasus ja täpsus teineteist. Õigustekstide tõlkimisel on oluline, et edasiantu oleks terminoloogiliselt ja süntaktiliselt võimalikult täpne, ning luules on põhitähelepanu tekstisisese tunnetuse vahendamisel, olgu see kas või kummastus või võõristus. Algteksti iseloomust sõltumata kannab tõlge enamasti ikka mõlemat kvaliteeti – kummastust ja täpsust. Seetõttu ongi parimat luuletõlkijad ise poeedid ja parimad õigustõlkijad ise juristid.
Lõpuks Pereci juurde jõudes: ettekande pealkirjaks olev anagramm (tõlkekirjandus = lõtk ja nikerdus) viitab tehnilisele keerukusele, mis selle raamatu tõlkimisega kaasnes. See raamat ei soovi, et võti tema süsteemi kergekäeliselt avaldataks. Kuna tegu pole tavalise narratiivse kirjandusteosega, vaid tekstid on korrastatud kindla matemaatilise mudeli järgi, on selle tõlkimine sellevõrra suurem nikerdamine. Kusjuures võti selle teose süsteemi pole avalikustatud, vaid on liikunud käest kätte autorilt vaid tõlkijatele. Lugeja võib raamatust leida tekstikatkeid, kus on läbinähtav, et originaalis ei saanud asi samamoodi olla, kus on nii-öelda jõnksud sees. Sellistes kohtades oli Perec mitte ise kirjutanud, vaid tsiteerinud mõnd varasemat autorit või kasutanud juhuslikult leitud teksti, ning Saar oli tõlkimisel teksti pannud tsitaadi eestikeelse esmatõlke.
Seetõttu, kui tavaliselt tuleb tõlkimisel leida optimaalne kompromiss sõnade ja mõtte või meeleolu tõlkimise vahel, siis Pereci loomingu puhul lisandub kolmas parameeter: võtte tõlkimine. Võte kippus mõnikord sõnade ja mõtte üle domineerima ning sundis tõlkijat neis enese autoritruult edasiandmiseks järeleandmisi tegema. Võtted, millega tõlkijal tegemist teha tuli, olid näiteks sõnamängude- ja sarnasuste tõlkimine, tekstile kindla ajaloolise tunnetuse andmine jne.
Üks näide „Elu, kasutusjuhendist“, kus tõlkija on pidanud mõistma ja edasi andma sõnamänge prantsuse keeles:
ja eesti keeles:
No comments:
Post a Comment