Thursday, March 21, 2013

#27 Katre Pärn: Kuis väljendub mõte?

20.03.2013 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias (Posti 1-221)

Seminari helisalvestust saab kuulata siit.

Mõtte väljendus on semiootika tuumprobleem, õigemini selle kaudu terve kimp seotud küsimusi: 1) milles väljendub mõte (millised on need vahendid, mille abil miski meie peas saab avalikku ruumi paisatud ja teistele kättesaadavaks tehtud); teisalt: mida mõte väljendab (või need asjad, mida mõttega loodud on)? Milline on mõtte ja mõtte väljenduste suhe ümbritseva maailmaga?



Kuivõrd on meie mõtted maailma poolt tingitud või kui kaugele saavad nad maailmast enesest, nagu ta meie meeltele antud on, liikuda, sellest võõranduda? Mis määrab seda distantsivalikut meie igapäevastes tõlgenduspraktikates (millisel abstraktsuse-konkreetsuse astmel tõlgendame)?
Võime näha „asja ennast“ (eriti fotode puhul), otsida indeksiaalset, faktilist seost pildi ja maailma vahel. Ent isegi fotode puhul ületame indeksiaalse tasandi väga kiiresti. Nt alumisel pildil võib eri tasandeid vaadates näha konkreetset inimest („John Smithi“), abstraktsemalt teatava elustiili esindajat või veel abstraktsemalt mingeid väärtusi (vabadus, mässumeelsus):
Huvitav on vaadata, kui kaugelt meie tõlgendamisprotsess peale hakkab: kas maailmast enesest või mingitest mõttesfääridest?
Tänapäevane kultuurikompetents on suunatud kasvava tinglikkuse suunas, me oleme aina pädevamad aina kaugemalt alustama.
Mingil hetkel võib ülemäärane kompetents tinglikkust arvesse võtta samas hakata maailma mõistmist takistama. Hakkame hüppama enda jaoks mugavatele mõistmistasanditele, ilma et uurikski, mis oli tegelik faktuaalne / ajalooline / autorikontekst – kui palju me sinna sisse loeme või sellest mööda loeme?
Oskus tasandeid vahetada, erinevate märgitüüpide ja märgiseoste najal midagi kokku tõlgendada on kasulik eriti juhul, kui teos on raskestimõistetav: hakkame otsima erinevaid ikoonilisuse, indeksiaalsuse, sümboolsuse dimensioone, maailmast distantseerumise tasandeid, et kokku panna, mida autor meile öelda võib tahta.


Kes määrab ära tähenduse? Kas tähenduse allikas on maailm, meedium/keel või tõlgendaja? Mis on kunstniku materjaliks, millega ta töötab: kas maailm, kust ta võtab oma lood ja tähendused, või kunstimeedium, või hoopis vaataja, kelle emotsioonide/tõlgendustega ta mängib, manipuleerib ning maailm ja meedium on allutatud sellele soovile vaatajas midagi esile kutsuda?
Igasugune sõnum on mudel, nagu Juri Lotman seda kunstist rääkides määratleb: tunnetatava objekti analoog, mis asendab seda tunnetusprotsessis. Esildis, meedium on maailmast loodud mudel, mis tõlgendaja jaoks seda maailma asendab mingi tunnetusprotsessi kontekstis.
Igivana küsimus: kas meil on ligipääs maailmale endale või ainult mudelitele? Milline on meie võimalus haarata maailma väljaspool meediumeid?
Kui sõnaga model („mudel“, “modell“, „mudeldama, modelleerima“) pisut mängida, võib neis tähendustes leida erinevad lähenemised küsimustele mudeli ja maailma omavahelistest suhetest.
„Modell“: maailm on kunsti modell. See on realistliku kunsti lähteprintsiip: kunst jäljendab elu, tähendused tulevad elust enesest. Film on sellise kunstifilosoofia kvintessents: kunst ühtib peaaegu täiesti „modelli“ enesega.
Teisalt on semiootikas levinud arusaam, et kunst modelleerib maailma, mudeldab/kujundab seda ümber ja tähendused tulevad suurel määral (ehkki mitte absoluutselt) meediumist. Ka Lotmanil on pigem meediumi ja maailma vaheline pingeväli see, mis sünnitab mudeli. Teadvus üritab maailmale enesele võimalikult lähedale minna seda modelleerides, luua võimalikult tõetruu mudeli. Kunst võtab endale loomingulise litsentsi ja lubab suuremaid distantse, modelleerimiskeel sekkub rohkem. Aga täielikult ei pääse me modelleerivast süsteemist kunagi.
Kolmas dimensioon on kunstniku roll: kuivõrd ta on maailma ja modelleeriva keele ohver või mil määral on temas loominguline vabadus, mis suudab ületada nii maailma kui kunstikeele piirangud ja teha loomingulisi „hüppeid“, mida on aeg-ajalt vaja selleks, et maailmatunnetust laiendada või uuendada?
C.S.Peirce'i märgikolmnurk
Peirce ise rõhutas, et äkki peaks neid, mida ta oma semiootikas märkideks nimetas, nimetamahoopis meediumiks, sest nad on alati kolmandaks liideseks, vahendajaks objekti ja tõlgendaja vahel, pakuvad ligipääsu. Arutleb, mil määral märk on objekti poolt tingitud/ära määratud (nagu tuulelipu asend on määratud tuule suuna poolt) või milline on eksimuse/vabaduse määr, mille võrra märgid pole maailmast enesest tingitud ja mille võrra tõlgendus on maailmast eemal.


Üks võimalus on vaadata kunsti kui maailma peeglit: reaalsus tingib märgi ja see tingib omakorda arusaamise; see tagab ka tõlgenduse vastavuse reaalsusele. Siin sobib meenutada Bazin'i, kes kiitis „objektiivi objektiivsust“, kaamera tehnoloogilist neutraalsust, vabadust inimlikust tõlgendustaagast, mille tagab kujutise tekke automaatsus – inimene on protsessist välja arvatud.
See vaade on mõtestatav mitmel tasandil:
1) Materiaalne esteetika: taga aetakse asjade eneste tõde /tähendust, mis väljendub kujutistes. Oluline on just materiaalne, faktiline seos kujutise ja maailma vahel, mis tagab kujutise usaldusväärsuse, tõeväärtuse.
2) Realistlik esteetika: astub sammu võrra kaugemale „asjade eneste“ probleemist, hakkab rohkem tegelema loomulikkuse, läbipaistvuse teemaga, mis esitab semiootilisel tasandil hoopis teisi küsimusi kui faktuaalse-indeksiaalse seose olemasolu küsimus. See, mis on loomulik, on teadupärast meie jaoks suuresti konventsionaalne. Kõik, millega me harjume, muutub meie jaoks läbipaistvaks, seetõttu võivad kujutamise viisid võõrale pilgule tunduda väga võõrad, ilmselgelt kunstlikud, aga oma kultuuri sees me ei pane selles protsessis midagi võõristavat/ebaloomulikku tähele.
Meediumite ja maailma vahelise suhte huvitavam pool on küsimus, milline on väljendusvahendite vabadus maailma enese ainelisusest, ilma et see distantseeriks tähendusest/mõttest. Mõte võib jääda samaks, kuigi väljendusvahendid on teistsugused, kummastavadki (ei pea tingimata olema ortograafiline kujutus, reaalsuse illusioon). Näiteks võib tuulele anda antropomorfiseeritud keha:
Realistliku käsitluse tagumine ots on „ilmutav“, „paljastav“ esteetika: tõlgendaja saab suurema vabaduse, tegu ei ole automaatse representatsioonitootmise protsessiga, vaid tõlgendaja on see, kes avastab reaalsuse süvastruktuuri, varjatud tähenduse, ja leiab selle edasiandmiseks mingi väljendusvahendi. Seda nimetatakse ka „poeetiliseks realismiks“ - loominguline käsitlusviis, aga tähendus on ikkagi maailma enese oma. Ent semiootilisest aspektist ei tegele selline esteetika enam niivõrd usaldusväärsuse või loomulikkuse probleemiga, vaid pigem usutavusega.
Martha Rosleri „Köögi semiootika“ avab köögi reaalsuse varjatud tähendusdimensioone.

Kui realistlikus esteetikas muutuvad väljendusvahendid nii harjunuks, et me neid ei märka, siis paljastava esteetika üks aspekt on see, et reaalsus ise on muutunud meile nii loomulikuks, et me ei märka enam selle tähendusi, alusstruktuure.
Paljastava esteetika puhul muutub tõlgendaja kohalolu väga oluliseks. Kerkib küsimus, kuivõrd vabalt saab tõlgendada või kuivõrd tähendused, mida ilmsiks tehakse, on ikkagi maailmas eneses olemas, mitte sinna sisse kirjutatud. Realistliku käsitluse aluseks on usk, et maailmas on mingi tõeväärtus olemas ja meie keeled / representatsioonivahendid juba sobituvad reaalsuse olemasoleva korrastusega.
Teisalt on alati olnud üleval küsimus, kuivõrd reaalsus ise omab mingit oma tähenduslikkust, oma keelt, mida saame teiste keelte kaudu vahendada, või kuivõrd ta on korrastamata, mingi kaos, millele me oma väljendusvahendite kaudu korra anname (anname nimed jne), ise genereerime mingi struktuuri ja peame seda hiljem nii loomulikuks, et arvame, et reaalsus ise on niimoodi korrastatud.



Maailma vaatepunktist tekib küsimus, mis on üldse reaalsus, millest me räägime; kuivõrd see eksisteerib mõistmisest/mõtlemisest sõltumatult? Milline on selle suhe tõlgendajaga: kuidas maailm ilmutab ennast tõlgendajale või kuidas tõlgendaja suudab maailma paljastada?; teiselt poolt vastavus representatsioonivahenditele, mida kultuur pakub; konventsionaalsuse küsimus (vastavuse aluseks pole ilmtingimata sensoorne sarnasus, vaid ka reeglid, mille kaudu vastavust luuakse, kokkuleppelised vastavused, mida me võtame loomuliku või usaldusväärsena).
Arusaam, et tundes „modelli“ saame aru, mida on kujutatud:
Duchampi „Trepist laskuv akt“, inspireeritud Muybridge'i liikuva inimkeha jäädvustustest, ja selle teema hilisemad töötlused võivad olla üpris arusaamatud, kui ei ole teada, mis oli esialgne („)modell(“).


Selliste asjade vaagimine tõi kaasa representatsioonikriisi: arusaam, et suur osa representatsioone ei ole maailmast enesest, vaid taasloovad varasemaid representatsioone. Tekib maailmast äralõigatud eneseküllane süsteem, küsimus, kas meil üldse on maailmaga mingit kontakti või elavad märgid omaenese elu. Ja küsimus, et millises maailmas siis inimene elab, kas füüsikalises või representatsioonide maailmas.


Realismi alternatiiviks võib pidada formalistlikku suunda, mis nägi representatsioone või representeerimisviise endid tähenduse olulise allikana. Arusaam, mis meil tekib ja mingil tasandil ka reaalsus ise on ära määratud meediumi/representatsiooni poolt. Ükski meedium pole võimeline ideaalselt taaslooma representeeritavat maailma, vaid keele piiratus toob alati kaasa mingi nihke ja see nihe ongi tähenduslik ja märkimisväärne nende representatsioonide puhul. Küsimus on, kuidas muuta keele võimalused ja piirangud tähendusmehhanismiks, kuidas anda nendega lisaväärtust loodavatele sõnumitele, mitte tuima automatismiga reaalsust taasluua. Vormikoolkondlaste kummastuse-käsitlus nägi ette, et kuna meie maailmatunnetus ja loomingutunnetus automatiseerub, on oluline aeg-ajalt seda kummastada, ebakõla esile tuua ja nähtavaks muuta, et anda aimu, mil viisil on meie maailmatunnetus piiratud läbi meie harjumuslike kujutamisvahendite.
Erinevalt konstruktsionistlikust esteetikast rõhutab formaalne esteetika küll kunstiliste vahendite rolli tähenduse loojana, ent mingil tasandil leiab need tähendused ikkagi maailmast enesest. Kummastus on lihtsalt viis, kuidas luua tunnetuses nihe, aidata leida uusi nüansse mingi nähtuse puhul, aga see uus nüanss oli rekonstrueeriv, olemasoleva pinnalt lähtuv, mitte totaalne innovatsioon, olemasolevast väljapoole liikuv. Formaalse esteetika eesmärk oli eelkõige värskendada meie maailmataju, luua maailma asjade vahel uusi seoseid, mitte niivõrd innoveerida või luua ümber maailma ennast.



Meedium kui mudelit pakkuv süsteem on teatud tingimustel on aladetermineeriv – ei määra tähendussuhteid nii rangelt ära, pakub tõlgendusvabadust –; vahel määrab tõlgendused-tähendused; teatud situatsioonides on aga üledetermineeriv: omistab maailmale mingi korra või tähenduse, mida selles ei ole.
Tõlgendaja-meediumi vahekorra vaatepunktist tekib ühelt poolt küsimus tõlgendaja võimest meediumeid omaalgatuslikult luua ja teisalt sellest, kuidas mudelid pakuvad aseaineid, asendavad objekte meie tunnetusprotsessis, pakuvad valmisprodukte. Vastastikmõju pole kunagi üks-ühene, kus üks määrab ära teise, vaid on vastastikune dünaamika.
Maailma ja tõlgendaja vahekorra vaatepunktist tuleb esile tõlgendav või loov aspekt. Tõlgendaja mitte lihtsalt ei paljasta midagi maailma kohta, vaid ta võib ka uusi maailmu luua (rohkem või vähem materiaalseid). Milline on tõlgendamisvabadus, distants välisest maailmast? Kõige radikaalsem arusaam on, et tõlgenduse tingib tõlgendus ise, mõtlemine tingib representatsiooni, mis loob, konstrueerib maailma.



Küsimus mõtte väljendumisest puudutab ühtaegu väljendumise vahendeid, nende rikkust, seda, kuidas me üha enam aktsepteerime seda rikkust ja need vahendid ise muutuvad aina paindlikumaks ja lubavad aina suuremat mõtlemise ja tõlgendamise vabadust (ühelt poolt on küll loodud mingite mõtete väljendamiseks, aga samas oma sisemise paindlikkuse tõttu lubavad erinevaid tõlgendusi, ei määra ära vastuvõttu); teiselt poolt tõlgendaja rolli ja vastutust: kui kaugele ma lähen tõlgendustega, mis viisidel teen kindlaks, millised tõlgendused on asjakohasemad (või mis hetkedel). Millesse ankurdan tõlgendused? Kas maailma, meediumisse, autorisse, ajastu konteksti vms - kus on pidepunkt, mille najal tõlgenduste paljususes navigeerida?

Kokku võttis Mirjam Parve

1 comment: