Seminari helisalvestust saab kuulata siit.
„Mis siis pärast saab?“
Hinge ja keha rännakuid pärast surma
võiks kirjeldada järgmine skeem:
Skeemi tuleb lugeda vasakult paremale.
Esiteks maine elu: kõige lühem, osalt
kõige tähtsam, teisalt jälle tühiseim osa, mil inimene kui
hingestatud olend elab, tegutseb, mõtleb oma patuseid mõtteid.
Mis saab pärast surma?
Kõigepealt käsitleme keha rännakut. Teatava punktini
on see üsna lihtne. Keha sureb, maetakse, laguneb. Keeruliseks läheb
asi surnuist ülestõusmise punktis. Pauluse 1. kirjas korintlastele
tehakse väga selgeks, et ülestõusmine on ihulik: surnuist tõuseb
üles keha. See ei ole aga seesama, mis maha maeti. Mingil
müstilisel moel, saab selllest, mis hauda pandi, ülestõusmise
hetkel midagi muud, mis ometi on endisega seotud. Paulus võrdleb
seda seemne külvamise ja vilja tärkamisega: maine ihu külvatakse
ja vaimne ihu äratatakse üles.
Ülestõusmisele
järgneb kohe viimsepäevakohus, mida on kirkaimalt kirjeldet
Ilmutuseraamatus. Järgneb vastavalt kohtuotsusele taevas või põrgu;
igavene õndsus või õnnetus. Nii taeva kui põrgu jaoks on vaja nii
hinge kui keha, sest mõlemad osalevad maises elus nii vooruslikes
kui patustes tegudes ja taevane õndsus on autasu tegude eest maises
elus, mida peavad saama nautida nii keha kui hing; põrgus tuleb
vastavalt piinata nii pattu teinud keha kui hinge.
siit
koorub välja rida filosoofilise koega probleeme.
Kui
arvata, et surnuist üles tõusev keha on mingis mõttes identne
maise kehaga, siis mis tagab nende identsuse? Kas tuleb kokku panna
täpselt seesama keha? (Aquino Thomas küsib: mis eas meid üles
äratatakse? Ja vastab: parimas eas!
Ent millest siis surnuist ülestõusev
keha täpselt koosneb?
17. saj mõtlejate jaoks oli see väga
konkreetne küsimus. Mitu eri vastust: kas ülestõusev keha pannakse
kokku samadest aatomitest, millest koosnes maine keha? (See eeldab,
et need on säilinud ja korjatakse kokku, taastatakse.) Teine
võimalus on, et mitte kõik, aga midagi peab olema säilinud,
sellele pannakse ports mateeriat juurde. Kui võtta seemne ja vilja
võrdpilt – kui palju peab „külvatud viljast“ järel olema, et
saaksime selle sama keha üles äratada? Kolmas võimalus on väita,
et pole tähtis, millest keha koosneb, identsuse tagab seos hingega,
millega see keha maises elus seotud oli.
Lisaks ollakse ühel nõul, et surnuist
ülestõusvad kehad on hävimatud. Õndsate kehad on lisaks ka
hiilgavad/kirkad, ja peale selle väledad,
võivad liikuda väga kiiresti – ajalooliselt on seda mõeldud just
ruumiliselt, füüsiliselt. Väga kerge ja kiirestiliikuva kehaga on
võimalik minna üles kinnistähtede sfääri taha, kus on õndsate
asupaik. On täiesti füüsikaline asjaolu, et raske kehaga ei lähe
taevasse. täiesti füüsikaline asjaolu. Uus keha peab olema tehtud
piisavalt kergest mateeriast, mida hing saab kiiresti liigutada.
Kellele
kuulub see liha, mille kannibalid on ära söönud ja oma ihusse
ladestanud? Surnuist üles tõusevad nii kannibalide poolt ärasöödud
kui kannibalid ise ja kõik oma kehadega. Ülestõusmise hetkel peab
ju igaüks tulema oma lihaga!
Kui
toimub põletusmatus, siis on hunnik tuhka, see paisatakse merre –
ja see keha peab üles tõusma? (Uusajal populaarse moodsa
korpuskulaarfilosoofia raames, mis seletab kogu looduse toimumist kas
lõpmatuseni jagatavate osakeste või aatomite konfiguratsiooni ja
liikumise abil, tohib eeldada, et ka tuhas säilivad mingil viisil
maist keha konstitueerivad osakesed ja Jumalale pole probleem need
aegade lõpus kokku korjata ja uuesti koogid valmis mätsida.)
Locke
tegeleb probleemiga: mis tagab isiku identsuse? Kui tähtis roll on
seal kehal, kui tähtis hingel? On moraalselt nõutav, et me saaks
öelda, et surnuist tõuseb üles sama isik, kes maa peal elas –
mis on moraalselt nõutav, sest õiglaselt karistada või autasustada
saab ju ainult sedasama inimest selle eest, mida ta teinud on.
Hinge
saatust vaadates tekivad omad probleemid.
Kristliku
traditsiooni raames pole sugugi enesestmõistetav, et inimesel on
olemas kehast eraldatav hing. On võimalik nii kristlik dualism kui
ka kristlik materialism.
Dualistlikku
käsitlust on läbi aastasadade esindanud katoliku kirik: hing
eraldub pärast surma kehast ja võib sattuda kolme kohta/olekusse:
eriti vagad inimesed võivad minna otse taevasse, eriti nurjatud otse
põrgusse ja ülejäänud satuvad purgatooriumi, puhastustulle, kus
neid kärsatatakse seni, kuni nad on puhtaks saanud ja lähevad
lõpuks ikkagi taevasse, aga see võib võtta päris kaua aega.
Isegi
kui hing on kehast lahkunud, on ka veel mitu võimalust.
Purgatooriumis
pole mõtet karistada inimest, kes pole suuteline midagi kogema.
Puhastustules olev hing peab olema suuteline tajuma karistust ja
teadvustama-tunnetama iseennast endana, see pole mingi abstraktne
tükk spirituaalset ollust, mis susiseb kusagil universumi nurgas,
vaid eneseteadlik hing, keda karistatakse füüsilise tulega meile
teadmata viisil – seega eeldatakse, et hing selles olekus on
ärkvel.
Aga on
ka kristlikke mõtlejaid ja konfessioone (nt seitsmenda päeva
adventistid, väidetavalt ka Martin Luther), kes pooldavad vaadet, et
hing pärast kehast väljumist küll ei lakka olemast, aga magab.
Reformatsioon
aga hülgas katoliikliku purgatooriumi-õpetuse ja kohe tekkis
probleem: katoliku õpetuses on hinge surmajärgne saatus selgelt
kirjeldatud, aga kui purgatooriumi ei ole, siis mis hingedest saab ja
kus nad on, kui eeldada, et nad on surematud?
Kristlik
materialism (nt Thomas Hobbes; jehoovatunnistajad): materialism ja
kehatu hinge võimalikkuse eitamine. Kuid isegi hinge kui substantsi
või eraldi asja eitamine on võimalik viia kooskõlla õpetusega ihu
ülestõusmisest. Kui lähed magama, siis täiega, ja kui üles
äratatakse, siis ka täiega. Vahepeal ei ole lihtsalt mitte midagi.
Elav, mõtlev keha sureb, vahepeal ei ole midagi, ja siis ärkab ta
üles, tema jaoks justkui järgmisel hetkel. Surm on
mitte-eksisteerimine.
Põhiküsimus
loengus on, kuidas filosoofilistest doktriinidest tuletatakse
teatavad nendega seotud surmajärgse elu käsitlused.
*Aquino
Thomas
Hingekäsitluse
põhilised allikad, nagu see lõpuks kõrgskolastikas
formuleeritakse, on Vana Testament, Uus Testament ja
antiikfilosoofia, A.T. puhul eelkõige Aristoteles. A.T.
aristotelliku hingekäsitluse eripära on, et kui hinge mõistetakse
keha vormina, peaks see tähendama, et konkreetne hing kuulub
konkreetse keha (mateeriamoodustise) juurde lahutamatult. See vorm
teeb mateeriast just selle keha, individueerib selle, on selle
olemuseks, selle persooni olemuseks, mis neist kokku moodustub. Ometi
leiab AT kristlasena, et hinge ratsionaalne aspekt on kehast
eraldatav, sest tal on seda doktrinaalsetel põhjustel vaja: tal on
vaja purgatooriumi ja too on võimalik ainult siis, kui hing on
kehast eraldi. Tegemist on mingis mõttes ad
hoc-lahendusega: kuigi hing on
keha vorm, leiab AT ometi võimaluse, et see on mingil viisil kehast
eraldatav. Kehast eraldunud hing ei ole sealjuures identne isikuga;
hing ja keha koos moodustavad isiku kui terviku. Kui hinge ja keha
rännakud on lahknenud (vt skeem), on inimene ebatäielik, täielikuks
saab lõpus, kui jälle kokku pannakse. A.T. on siiski üsna
detailselt kirjeldanud, mis juhtub hingega vahepealses olekus.
*René
Descartes
Katoliiklasena
on Descartes huvitatud sellest, et näidata, kuidas inimese hing
asetub korpuskulaarfilosoofia abil kirjeldatud masinavärki
(kehasse). „Meditatsioonides“ püüab ta näidata, millistel
filosoofilistel alustel on inimese hing kehast eraldatav, sest
„distinktsioonist tuleneb immortaalsus“: kui on lahutatav, siis
järelikult on hing loomupäraselt niisugusena loodud, et saab
eksisteerida kehast sõltumatult.
Niisiis,
kuidas konstrueeriti ihust lahkunud hinge?
Uusaegne
17.-18. saj I poole mõtleja, kes tahab kirjeldada inimpsüühikat
üldiselt ja sellest tuletada mingi surmajärgse hinge käsitluse,
peab toimima järgneval viisil:
1)
Looma inimpsüühika kirjelduse: selle erinevad võimed, millest osa
kehaga vältimatult seotud (näha ei saa ilma silmadeta jne).
Descartes'i jaoks on suurem osa meie kognitiivsest tegevusest kehaga
seotud, kuigi hing ise on kehast erinev-eraldatav. Samas on uusaegsel
filosoofil veel normaalne väita, et teatud osa hinge
toimingutest-võimetest on autonoomsed. Tollal polnud veel aju võim
teadvuse üle totaalne, vaid piiratud.
2)
Väitma, et osa hinge võimeid on suveräänsed, saavad toimida ilma
kehata, kuuluvad hinge olemusse – näiteks leidma, et mõtlemist ei
saa hingest kuidagi lahutada, iseäranis seda puhast mõtlemist.
Järelikult: mõtlemine säilib, kui hing kehast lahutada.
Niisiis
saab ihust lahkunud hinge konstrueerides eristada kehast sõltuvaid
ja sõltumatuid hinge võimeid, kusjuures surres esimene pool langeb
ära, teine pool jääb alles. Siis saab edasi kirjeldada, mis saab,
mida surma ja ülestõusmise vahel kogetakse või ei kogeta.
Pea
sajand pärast D „Meditatsioone“ konstrueerib
ihust lahkunud hinge oma teoses Free
Thoughts Concerning Souls: In Four Essays (1734)
Samuel Colliber.
Esseed
järgivad eeltoodud käiku: kirjeldavad kehastunud hinge, toovad
välja selle erinevuse loomahingest (sest
doktriinile vastavalt tuleb välistada, et loomad võiks taevas
õndsaks saada), lükkavad ümber Cambridge'i platonistide ideed
hinge pre-eksistentsist ja lõpuks kirjeldavad hinge
„tulevikuseisundeid“, mida on kaks:
1)
surma ja ülestõusmise vahepealne seisund,
2)
ülestõusmisjärgne seisund, the final state of rewards
and punishments.
Colliber
sedastab, et tajumise subjekt on hing; keha oma organitega aga
instrument, vahend mlmga ja üksteisega kontaktis olemiseks
kehastunud seisundis.
Ta möönab, et konkreetsete igapäevaste objektide tajumine on
võimalik aju vahendusel, mitte ilma. Aga kui hing väljub kehast ja
tal pole enam füüsilisi instrumente kasutada?
Colliber
väidab, et kehast väljunud olekus hakkame me mlm tajuma
tõepärasemalt ja vahetumalt kui praegu, hakkame nägema asjade
olemusi. Praegu on meie taju piiratud: keha ühelt poolt võimaldab
meil üldse asju näha nii, nagu neid näeme; teisalt, kui
instrumendid ära võtta, siis hakkab taju toimima vahetult.
Colliber
esitab loetelu võimetest, mis on hingel juba praeguses olekus, ent
mis toimivad rohkem või vähem või täielikult kehast sõltumatult.
Kui hing juba praeguses kehastunud olekus saab teha asju ajust
sõltumatult, on mõistlik järeldada, et vähemalt mingi osa neist
võimetest säilib hingel ka kehast lahutatult.
Need
hinge võimed või tegevused, mis ei sõltu kehast või
ületavad keha organite ja osade võimeid, on:
1) Jumala mõiste omamine,
2) üldiste ideede moodustamine,
3) refleksioon ja 'sisemine mälu',
4) meeleandmete korrigeerimine,
5) ühe meele kasutamine teise asemel,
6) kujutlusvõime korrigeerimine,
7) keha võimeid ületavate tööriistade
leiutamine,
8) võime pöörata tähelepanu
meelelistelt objektidelt ära ja suunata see mittemeelelistele
objektidele,
9) järeldamisvõime toimimine
kujutlusvõime pärsituse korral,
10) võime tahtlikult kahjustada oma
keha või isegi see hävitada.
Ihust
lahkunud hing tajub maailma, aga ei taju konkreetseid objekte,
vähemalt mitte niisugusel viisil nagu praegu, ega ka mäleta
konkreetseid objekte, aga tal on mingi üldine arusaam (notion)
sellest, kes on ta ise ja mida ta on varem tajunud. St mälu ja
kujutlusvõime on ses olekus piiratud. Ent siiski
saavad
nad selles olekus tunda põrgu ja taeva eelmaitset – neile saavad
tuntavaks teatavad naudingud ja karistused, kuigi väiksemad. St hing
on sensitiivne, saab tunda valu või mõnu;
ja
tajub muidugi spirituaalseid objekte, mida seal näha saab.
Lõpuks,
kui ülestõusmise käigus surnuist tõusvad kehad hingedega uuesti
ühendatakse ja hakatakse tasustama või karistama, peavad nad olema
täiesti teadlikud oma tehtust või tegemata jäetust. Colliber väidab
seepärast, et kui inimese hing uuesti surnuist üles tõusva kehaga
ühendatakse, siis mälu muutub perfektseks. Hakkame oma elust
mäletama detaile, mida praegu ei suuda mäletada.
kokku võttis Mirjam Parve
No comments:
Post a Comment