Tuesday, March 12, 2013

#25 Peeter Torop: Semiootika ja praktiline kultuurianalüüs

11.03.2013 Von Krahli baaris (Rataskaevu 10/12, Tallinn)

Seminari helisalvestust saab kuulata siit.

Tartu Ülikooli kultuurisemiootika professor Peeter Torop selgitas Semiosalongi loengus kultuurisemiootika mõistet ja selle praktilisi rakendusvõimalusi kultuuri analüüsimisel.

Semiootika kui kultuurianalüüsi peamine eesmärk on objekti analüüsitavana käsitlemine. Semiootikas ei kasutata kindlaid skeeme, vaid kohandutakse kultuurispetsiifikale, tuues selle oma lugeja või vaataja ette. See on oluline, kuna kultuuri uurides ei uuri me mitte olemasolevaid objekte, vaid dünaamilisi protsesse, kus analüüsitulemus on iga kord erinev. Kultuuri analüüsides tekitame samuti kultuuri, kuna analüüsitulemus säilib kultuuris, muutudes uueks analüüsiobjektiks.




Üks raamat või film eksisteerib kultuuris sedavõrd, kui palju teda on tõlgendatud. Semiootika püüab avada lugematute tõlgenduste musta kasti, uurides, kuidas kultuur jäädvustab iseennast. Semiootika on osa kultuurist. 

Semiosfäär on mõiste, mis tähistab tähenduslike elementide suuremat kooslust, kusjuures semiosfääri tähenduslik piir muutub, liigub kultuuris kogu aeg, sõltudes sellest, kuidas temas sisalduvate tekstidega ümber käime. Semiootika on teadus, mis võimaldab rääkida asjadest laiemalt kui seda teevad üksikud distsipliinid nagu keeleteadus, folkloristika, kirjandusteadus, filmiteadus jne.

Juri Lotman määratleb artiklis „Kultuurisemiootika ja teksti mõiste“ teksti sotsiaal-kommunikatiivse funktsiooni viie protsessina:

1. Adressandi ja adressaadi vaheline suhtlemine: tekst = teade
Tekst on teade infokandjalt auditooriumile. Sõnumi mõistmiseks tuleb vaid osata keelt – eestlaste auditooriumis peaks iga eestikeelne teade olema arusaadav.

2. Auditooriumi ja kultuuritraditsiooni vaheline suhtlemine: tekst = kollektiivne kultuurimälu

3. Lugeja suhtlemine iseendaga: tekst = meedium

4. Lugeja suhtlemine tekstiga: tekst = partner

5. Teksti ja kultuurikonteksti vaheline suhtlemine: tekst = infoallikas. 
Iga kultuuritekst esindab kultuuri, võime seda vaadata kui kultuurisõnastikku.


Semiootikas on oluline mõistmine, et loomulik keel ei ole lihtsalt üks märgisüsteem, vaid vähemalt kaks – visuaalne ja verbaalne. Sisekõne (mõtted, unenäod) on kahekoodiline – visuaalne & verbaalne, toimides pideva koodivaheldumisena. Pilt on omamoodi mõtlemise mudel, kus meid ümbritsev esemeline maailm eksisteerib meie teadvusest nii pildi kui sõnana.

Joseph Kosuth, Üks ja kolm tooli 1965




Kultuurisemiootika sünniaasta on 1973, kui Umberto Eco pani itaalia keeles kirja oma semiootikateooria, Roland Barthes avaldas „Teksti mõnu“ ning Tartu-Moskva koolkond avaldas kultuurisemiootika teesid vene ja inglise keeles. TKM-i programmilises tekstis on pandud paika, et verbaalne märgisüsteem pole üksi, vaid sõltub visuaalsest märgisüsteemist, st vahendab selle kaudu tegelikkust. Kultuurisemiootika kui teadus on erinevate märgisüsteemidega funktsioneerimise suhestatust uuriv teadus. Kultuurisemiootika jaoks on kultuur paljusüsteemne kooslus, kus igas konkreetses situatsioonis on teatud hierarhia, vahel domineerib verbaalne, vahel visuaalne, vahel auditiivne märgisüsteem.


Keele mõiste on semiootikas nii termin kui ka metafoor, ka märgisüsteemide kohta öeldakse keel. Seega on kultuurisemiootikas mitu võimalust tõlgendada keele mõistet.

1. Loomuliku keel – keel kui I modelleeriv süsteem, meie mõtlemise instrument, meie maailmaga suhtlemise vahend.

2. Keel kui kirjelduskeel – teatud mitteverbaalse kogemuse verbaalne tõlgendamine ja jäädvustamine – nt tantsukriitika. Kuna erinevate kultuuride universaalne omadus on vahendite otsimine iseenda kirjeldamiseks, võib öelda, et kultuuri eneseteadvus põhineb kultuuri enesekirjelduseks kasutatud keelel.

3. Keel kui mudel. Miks mitte proovida analüüsida filmi või teatrit keeleanalüüsi analoogia põhjal? Otsida struktuurielemente nagu keeles on morfeemid, sõnad, sõnaühendid, laused, fraasid, lõigud jne, et filmi süsteemsemalt mõtestada. Uuritavat on elementide kaupa kergem analüüsida. 

Igasugune kultuurisisene kommunikatsioon on kõrgemal tasandil vaadeldav autokommunikatsioonina ning toimib seetõttu kultuuri enesekirjeldusena, mis samas toimib ka kultuuriloomena. 

Kultuuriobjekti analüüs ei kirjelda objekti olemust, vaid seda, kuidas objekti tõlgendatakse. Kultuuriaspekti uurija loob kultuuri, seob algset kultuuriobjekti kultuuriga, tekitades pidevalt muutuva tingliku reaalsuse. Kultuuri analüüsid on suhtelised ja muutuvad, kuna pidevalt liikuvas maailmas on piirid muutuvad. Semiootika on seetõttu praktilise kultuurianalüütiku jaoks hea tööriist, kuna semiootika jaoks on piiride dünaamika loomulik. Kõik sõltub sellest, kuidas objekt piiritletakse.


1 comment: