Thursday, February 28, 2013

#24 Andrus Laansalu: [ ]

21.02.2013 kohvikus Fellin (Kauba 11/Tasuja plats 1, Viljandi)

Seminari helisalvestust saab kuulata siit.

Eesti Kunstiakadeemia tegevuskunsti õppetooli õppejõud Andrus Laansalu kõneles Semiosalongis sellest, kuidas keeleline mehhanism, mis on inimeste omavahelise kommunikatsiooni põhivahend, on ülehinnatud. Keelevõime, mis on füüsilises maailmas toimetulekuks ebaökonoomne tõlgendav mehhanism, on välja arenenud vaid tänu juhuslikule veale, mis tekkis inimese geneetilises koodis miljoneid aastaid tagasi.




Teadusajakiri Science Daily avaldas novembris 2012 Edinburghi Ülikooli uurimisgrupi leiu, et on olemas mikro-RNA põhine geen, mis on olemas ainult inimestel ning mis mõjutab neurotransmitterite käitumist ja rakkude teisenemist. Selle geeni avastamisega murti sisse põhjusesse, mis võib inimese viia sümbolilise märgikäitumiseni. Geen lõi sisse 6 milj – 1 milj aastat tagasi. Homo habilis’e käitumises ilmnesid kivitööriistad kõige varasemate oletuste järgi u 2,4 miljonit aastat tagasi ning päris kindlalt 1,7 miljonit aastat tagasi. Kui arvestada, et 6 miljonit aastat tagasi algas mutatsiooni või õigekirjutusvea tõttu tekkinud geeni rakendumine, tundub arenguaeg piisavalt pikk, et inimese keha oleks jõudnud areneda sümbolilise märgisüsteemi rakendamiseks sobilikuks. Selle peale küsivad biosemiootikud, et mille poolest on sümboliline märgisüsteem ja selle rakendamine nii ebaefektiivne, et ükski teine liik ei ole tahtnud seda kasutusele võtta?

Biosemiootikas eristatakse Peirce'i järgi kolme märgitüüpi, millest kahe esimesega opereerivad nii inimesed kui loomad ja viimasega ainult inimesed. Esiteks ikooniline märgisuhe, mis põhineb visuaalsel sarnasusel, näiteks joonistatud õuna äratundmine õunana. Loodusest võib näiteks tuua mimikri. Teiseks indeksikaalne märgisuhe, mis põhineb füüsilisel seosel märgi ja objekti vahel, millele märk viitab, näiteks loomajälg. Nii ikoonilise kui indeksiaalse märgisuhte puhul on võimalik näidata, et need kasvavad välja füüsilisest ruumist. Ent kolmas märgitüüp, sümboliline märk tekib siis, kui olend saab teadlikuks, et tähendused märkide taga on vahetatavad ja kokkuleppelised. Seega on selles märgisüsteemis võimalikud teisendused ja nihked. Inimkeel on sümboliline märgisüsteem.  

Laansalu toetus arutelus biosemiootikale, kuna semiootika on vahend, mis võimaldab aru saada meie maailma mõistmise mehhanismidest. Biosemiootika võiks olla mitte semiootika üks haru, vaid alusstruktuur, kuna vaatamata sellele, mida me teeme, oleme siiski bioloogilised olendid. Laansalu juhtis tähelepanu John Deely väitele, et kaasaegse semiootika üks olulisemaid ülesandeid on anda tagasi inimesele tema loomalikkus, st tuletada meile meelde, et me ei seisa loodusest kõrgemal.

Humanitaaria ja loodusteadused peaksid kultuurilise maailmamõistmise arendamisel koostööd tegema, kuna bioloogilised teadmised on filosoofilise maailmamõistmise jaoks üliolulised. Kui näiteks tuua Heidegger, siis 20. sajandi alguses kirjutatud filosoofia otsib endiselt substantsiaalset tõde. Heidegger räägib tihti jumalast, seega oleme endiselt selles keelelises sfääris, mis on konstrueeritud religioosse maailmapildi põhjal. Mis on inimese mõtlemise olemuslik põhjus? Praeguste teadmiste valguses on kogu põhjus geneetilises koodis 6 miljonit aastat tagasi õigekirjutusvea tulemusel tekkinud miR-941 geen, mis põhjustas neurotransmitteri arengu ja rakkude teisenemise. Metafüüsiliselt või sõnastuslikult alalt pole võimalik inimese mõtlemise olemuslikku põhjust leida, kuna inimese mõtlemise olemuslik põhjus pole keeleline mehhanism. Seega muudavad loodusteadused äärmiselt tugevalt seda, milliste vahenditega saab humanitaaria oma väiteid üles ehitada.

Inimkultuur on oma põhiolemuselt keeleline, ent oleme oma keeleliste struktuuride tähtsuse hindamisel üle pingutanud. Keele võimet, mis annab meile võimaluse analüüsida ja ajast välja astuda, pole meile teadaolevalt ühelgi teisel liigil. Loomad viibivad ajas füüsiliselt. Kuigi oleme füüsilise ruumiga kontaktis ja allume füüsilise ruumi reeglitele, oleme tänu keelevõimele võimelised looma teist, hallutsinatoorset reaalsust, kus opereerime tõlgendustega, asetades kogu füüsilisest ruumist saadud info oma tõlgendusmustritesse. See muudab meid aeglaseks, väga otseses mõttes. 

Lihtsustatud standardnäide sellest, kuidas evolutsioonis keegi alles jääb või ei: olend seisab metsas ja ootamatult hakkab tema kõrval langema puu. Indeksikaalsel põhjal toimiv märgisüsteem käivitab reaktsiooniahela, et kui loom kuuleb raginat, hüppab ta sealt silmapilkselt alt ära, seega reaktsioon eelneb igasugusele tähenduslikkusele. Loom jääb ellu, annab oma geenid edasi, muster pärandub. Kui olend seisab puu all ja kuuleb raginat ja hakkab mõtlema, et ei tea, mis huvitav ragin see on? ei tea, kas peaks äkki alt ära hüppama, äkki saan puuga pähe? äkki on nüüd juba liiga hilja? siis ongi liiga hilja ning olend ei anna geene edasi, mõtlemismuster ei pärandu. Seega füüsilisel pinnal töötavad mehhanismid tagavad meile evolutsioonis ellujäämise, kuna töötavad kiirelt, ilma interpretatsioonita. Võimalus arutleda selle üle, mida teha, avab tohutu tähendusvälja, muutes meid ebaefektiivseks, kohmakaks, aeglaseks, kuid samas laseb meil mängida võimaluste skaalas, mida teistel liikidel ei ole. Sellega, et hakkasime rääkima, kaotasime mõned väga olulised asjad ja samas saime mõne väga olulised asjad juurde. 

Kui kogu see teooria Andrus Laansalu ja Erik Alalooga tegevusakti „Materjali vastupanu“ konteksti panna, on selle teose eesmärk kõrvale jätta keelelised mehhanismid, nii palju kui keelt omavate olenditena see meil võimalik on, ning uurida puhast füüsilist vastupanu, mida materjalid osutavad, kui nendega tegeleda. Vaatajalt eeldati, et ta keskendub ainult füüsilise interaktsioonile inimese ja materjali vahel, seega igasugune tõlgendamine oli kõrvale jäetud ning vastuvõtumehhanism nihutatud füüsiliste märkide ruumi. Kõik, mida nad tegid, oli ainult täpselt see, mida nad tegid. Laansalu ütles, et liiguvad Alaloogaga teatris füüsiliste objektide ja lahenduste suunal, kuna soovivad end lülituda kõrvale keelest, sest keelelisi tõlgendusi on niigi palju.

Inimene ei ole midagi loodusest väljaspool seisvat. Me oleme lihtsalt loomad, kellel on võime luua sümbolilisi märke. Mida selgemalt sellest aru saadakse, seda efektiivsemaid käike on võimalik teha ka humanitaaria mänguväljal.

1 comment: