Marco Laimre loeng-performance murdis seminarisarja selgroo suure raksakaga, rünnates loenguformaati kui sellist. Kogu improviseeritud ettekanne oli oma spontaansuses paigas. Algas kl 19:00, kui ruumi toodud lisatoolidki olid täis inimesi ning mina - organisaator, seisin peahoone fuajeekella all ja mõtlesin varasema lakoonilise suhtluse põhjal, et kas lektor üldse ilmub kohale. Kl 19:15, punktipealt akadeemilisel veerandtunnil sisenes Laimre, astus penikoormasaapais auditooriumi ette (mina vajusin ukseavasse veetud tugitooli) ja alustas.
Enda sõnul kasulikku infot jagas Laimre ainult loengu esimeses, umbes veerandtunnises osas, kus selgitas, mis saab siis, kui viga on kontaktis. Semiootikud lõid ilmselt esimesena seose mõne kommunikatsioonimudeliga, kuid Laimre ei rääkinud metafoorselt, vaid üsna otseses mõttes - telefoni aku laadimisest, kui juhtme ots on katki.
Tuleb võtta see sama laadija juhtme ots ja ära lõigata. Siis saab musta juhtme sees olevad kaks väiksemat - punane ja must - teineteisest eraldada. Punane on alati positiivne, must või sinine või mis iganes muu värv negatiivne. Need tuleb teipida telefonist välja võetud aku vastavate klemmide peale, sobib suvaline teip, ja laadija seina lükata. Võite kindel olla, et poole tunni pärast on aku täis.
Laimre jätkas kiiruste suurenemisest, igas pildis leiduva kassi, haakristi ja mingi kujundi veel leidumisest, tõi filminäiteid ja seadis informatsiooni vajalikkuse kahtluse alla. Bussiga Tallinnast Tartusse sõites pole aknast mitte midagi vaadata. Aastaid televisooni ja ajalehti vältides ei juhtu mitte midagi. Infonälg on meeletu, info ise kiire ja intensiivne. Kellele ja milleks?
Kui Laimre loengu kaks tundi hiljem lõppenuks kuulutas, julges neljandik ruumist lahkuda, ent suurem osa, huvitatud osa jäi. Järgnes arutelu muu seas mootorratastest ja haavast peas, küsimuse Barthesi kohta pareeris kunstnik partidega, semiootilisest metodoloogiast rääkida ei tahtnud, telefoniaku võttis seinast välja. Sessiooni tegelik lõpp oli kell pool üksteist öösel peahoone ees, kui viimane buss kodulinna oli juba lahkunud ja tuli hakata öömaja improviseerima.
tekst võtab loengu sisulise poole vaid ühe lõiguga kokku seetõttu, et selle loengu tegelik sisu seisnes palju enamas, kaasas vormi. laimre loeng-performance (jah, see on žanr) ründas loenguformaati, muutes selle vajalikkuse küsitavaks. see on hea, sest semiootika tegelebki süsteemianalüüsiga, süsteemikriitikaga.
ReplyDeletekontakti temaatika on huvitav
ReplyDelete