Entomoloogia, bioloogia, muusikateooria, kirjutamise ja semiootikaga kokku puutunud EKA ja TKK lektor Andrus Laansalu, kunstnikunimega Andreas W alustas loengut selgitusega, kuidas ta selle kõigeni jõudnud on, mida räägib. Kuigi akadeemiline semiootikuharidus Laansalul puudub, pole postmodernistlikus maailmas tema sõnul enam vahet, kust teadmistemosaiik pärineb.
Sebeokki tsiteerides laitis W kultuuriteoorikuid ja humanitaarsemiootikuid, kes ei tea midagi biosemiootikast, ent ometi selle osas julgelt kaasa räägivad. Kuid kuna looduslik tegelikkus erineb kindlasti sellest, mida kujutame end ümbritsevat, peab mateeriat (mitte kirjanduslikke abstraktsioone) uuriv semiootik kindlasti tundma bioloogiat.
Semiootika ülesanne on seletada, kuidas jõuab informatsioon keskkonnast mõistusesse. Kuidas toimib signaale andev ja vastuvõttev süsteem. Looduse ja kultuuri vahet on võimalik eristada selle põhjal, millisel märgitüübil kommunikatsioon põhineb. Loomad kasutavad kahtlemata üksteise ja ümbritsevaga suhtlemiseks ikoonilisi ja indeksiaalseid märgisüsteeme, inimesed opereerivad sümbolilistega. Kas on võimalik, et peale nende kolme on olemas veel mõni märgitüüp?
On paratamatu, et inimene struktureerib ümbritsevat, kuid see on virtuaalne reaalsus, konstrueeritud tegelikkus, mis päriselt ei pruugi nii seatud olla. Sümbolilisus tähendab seda, et märkide taga olevad tähendused on vahetatavad.
Inimesed erinevad kõikidest teistest liikidest kronesteetilise mõtlemise poolest - võime luua oma peas iseenda isiku mudeli ja nihutada seda mõtteliselt ajas edasi ja tagasi, minevikku ja tulevikku. Inimesed on loonud aja kontseptsiooni. Konstrueeritud aeg & mudel ümbritsevast moodustabki virtuaalse reaalsuse, kus inimene eksisteerib.
Inimesel ei ole otsest kontakti tegelikkusega nagu loomadel, teda lahutab reaalsusest semioosiprotsess. Intepretatsioon, sümboliliste märkide mõistmine ja nendele reageerimine on aeglasem kui otsene reaktsioon ärritajale. Siinkohal tuletas Laansalu meelde Mihhail Lotmani näidet mõistmisprotsessi aeglusest: "Lähen mööda tänavat ja äkki! vastu hambaid! ja siis... oh, mulle."
Siit tuleneb inimkonna eshatoloogiline probleem - sümbolilisus pole eluks vajalik, ilma selleta saavad kõik organismid (peale inimese) hakkama, sümbolilise märgi mõistmine võtab rohkem aega kui teiste tüüpide mõistmine, ning ometi tugineb inimeste kommunikatsioon sümbolilistel märgisüsteemidel. Inimese mõistus on ülearenenud. Kui tingimused muutuvad, võib see saada takistuseks.
Põhjus, miks inimesed on nii kinni sümbolilises märgisüsteemis, on keel - inimeste põhiline kommunikatsioonivahend. Algne inimene oli ilmselt multimodaalsem, kasutas suhtlemiseks rohkem vahendeid. Ent sümboliline märgisüsteem on ebaefektiivne, mida tõestab ülejäänud loomade vastandlik valik märgitüüpide vahel.
Kronesteetika (aja kontseptsioon) loob narratiivi, puhtabstraktse konstruktsiooni, mis välistab hetkes elamise, jumalik loom olemise (White). Psühhoanalüütikute sõnul on mõistuses narratiivi tõttu pidevas vastuolus sümboliline ja looduslik kord. Kui viimane käsib süüa, paljuneda, ellu jääda, takistab sümboliline kord seda lihtsust käsuga kultuuris toimida, sotsiaalne mina säilitada.
Irooniline lõpumärkus: kogu maailma kunst põhineb looduslikul korral. Kõigi romantiliste romaanide, südamevalus loodud maalide, meeleheites sissejoodu vines loodud kitarririffide algtõuge on olnud loodusliku korra mantra. Sümboliline kord on see, mis ei lase unustada südamemurdjat.
Sümbolilise märgitüübi ülekasutamine on evolutsiooniline möödapanek ebaefektiivsuse suunas, kuid tähistab sellegipoolest inimaju üüratut arengupotentsiaali. Idee tsivilisatsiooni hukust on naeruväärt, inimene on oma mõistusliku arengu koidikul.
No comments:
Post a Comment