2.03.2011 Ülikooli 18-022, Tartu
Edvin Aedma käsitlus arvutimängudest toetub semiootikale, psühholoogiale ja neuroloogiale. Representeerimine on viidatavast (neuroloogilise) mudeli loomine ning selle jagamine. Viidates
Stefan Beysti käsitlusele, on mängimine modelleeriv tegevus, mida tehakse eesmärgiga eelkõige nautida nimetatud tegevuse sooritamise võimalust. Samuti modeerimisvõimekust treenida, selles võistelda ning oma võimekust demonstreerida. Mängud modelleerivad universaalseid fenomene (näiteks füüsika- või teisi reegleid, mis kehtivad terves reaalsuses) ja kontektsuaalseid (näiteks poksi, mis modelleerib kaklust). Ühest küljest võib mäng olla reaalsuse universaalsete reeglite mudel ja teisest küljest ja kontekstuaalse modelleerimise puhul ka midagi tinglikku, millele ei pruugi päris-elus täpset vastet olla (simulaakrum).
