Thursday, October 17, 2013

#36 Andreas Trossek. Kunstikriitika vestlusring

16.10.2013 galeriis Noorus (Riia 11, Tartu)

Vestlusringi helisalvestust on võimalik kuulata siit.

Kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UTi haridusprogrammis toimunud vestlusringist tõukuvalt kutsuti osalejaid üles kirjutama kunstikriitikat festivali näitusest "Prada Pravda". Järgneb maalikunsti eriala magistrandi Maarja Nõmmiku artikkel ühest teosest näitusel.


Alevtina Kakhidze „Unlimited“ („Piiramatu“)
„There is no solution because there is no problem“ (M. Duchamp)[1]



Ukraina kunstniku Alevtina Kakhidze (s 1973) installatsioon „Unlimited“  Tartu Y-galeriis ning Tartu ülikooli peahoones toimunud loeng-performance “The evolution of consumer desire developed at about ten times its usual speed” ehk “Kümnekordse kiirendusega tarbimisiha evolutsioon” on osa projektist „The most commercial project“ („Kõige kaubanduslikum projekt“). Kunstnik on tuntud joonistuste poolest, millel ta kujutab vabalt, peaaegu baroklikult mõjuva joonega disainerkaupu, mida ise ihaldab. Käsitletaval näitusel tegeleb kunstnik tarbimise põhimõtetega. 
Et Kakhidze joonistustest rääkima hakata, peab mõistma tema sidet oma tööga. Ida-Euroopa nõukogudejärgsest ühiskonnast kapitalistlikku Läände sattunud Kakhidze nägi välismaal viibides esimest korda disainerbutiike, uhkeid vaateaknaid, õitsvat brändiimago- ja tarbijaühiskonda. Kuna kallite firmamärkide tooted on enamikele inimestele vaid vaatamiseks, mitte omamiseks, hakkas kunstnik kaupu joonistama. Kunst oli tema võimalus kogeda ihaldusobjekti reaalse omandina. Tulemus on isemoodi kiiksuga tarbimine. Kakhidze joonistused võrduvad tema jaoks reaalsete objektidega ning ka tööde hind vastab kujutatule, joonistus on disainitud ese.
Kakhidze võib kujutada kõike, mida soovib – igast objektist saab joonistuslik fakt. Omal moel küsib Kakhidze looming vaatajalt: „Mis on kunst?“ või veelgi täpsemalt „Mis võiks olla selle rakenduslik eesmärk?“. Projekti raames on kunst tema jaoks viis tarbida reaalsust nii, nagu ta seda tahab. Samastades joonistused kujutatud objektidega, tehes need ihaldatud esemega võimalikult identseks (hind), loob Kakhidze reaalsuse, milles võib endale kõike lubada. Duchampiliku absurdsusega ähmastab kunstnik tavalise kauba ja kunsti piire. Ta ei ole enam kõrvalseisja, ta on iseenda tarbimisvajaduse looja ja piiramatu rahuldaja. Kakhidze on kunstist nõnda teinud tarbimisühiskonna maketi.
Y-galeriis esitatud butiigisarnane õhkkond ning paljundatud fotokoopiad on Prada Pravda kataloogis esitletud Kakhidze projekti edasiarendusena. Kopeerimine võrdub nüüd disaineresemete kopeerimisega. Kataloog on küll teose pealkirja „Unlimited“ (2013) tõlgendanud järgneva küsimuse abil: „Kui luksuskaup ja traditsiooniliselt ka kunst on võimalikult unikaalne ja kallis, siis miks on Kakhidze joonistused odavad ja nende hulk piiramatu?“ (lk 30). Samas on Kakhidze varemgi oma loomingut sarnaselt ekponeerinud ka tegelikes poodides, samasugune installatsioonina ning küsimuse peale: „Kas võime mõne endale jätta?“ on kunstnik vastanud eitavalt. Iga koopia on tema jaoks kaup ning selle väärtus võrdub igas olukorras tegeliku esemega. Parimal juhul puudutab probleemipüstitus kõrgmoe väärtuse ja selle kvantiteedi suhet või kunstiteose realistlikkust luksuskaubana, kuna seda ja selle hinnalist väärtust saab kopeerida.  Teisest küljest võib pealkirja tõlgendada kui kunstniku avastust, et nii nagu ta saab kauba omastada seda joonistades, võib ta ka luua mitu kaupa, neid uuesti tootes.  Igal juhul säilitab iga individuaalne koopia originaali hinna. Arvestades, et Kakhidze töid ka reaalselt müüb, väljendub olukorras jällegi tarbimisühikonna järgmine etapp – tootmine vastavalt nõudluse kasvule.
Kas kunstnik on mõelnud koopiaid luksusesemete või nende koopiate pakkumisena, ei muutunud seega minu jaoks oluliseks, kuna autori algatatud mõtteliin: joonistulik kujund = ese, võib sama edukalt mõjuda nii printeritinti kui ka joonistusvahendeid meediumina kasutades. Oluliseks muutus luksuliku poeakna või väljapaneku õhkkond ning kopeeritud joonistuste väljenduslikkus. See, et kunst võib mõjuda poeakna kontekstis usutavalt, väärtustab nähtut täiesti uuel, võimaluste tasemel. Üksikust joonistusest on lihtsalt saanud kaubavalik, nagu Prada käekoti disaini esitlev prototüüp saab mitmeeksemplariliseks kaubaks Prada tootevalikus.
Kunstniku vaatepunktist lähtudes, saame mõelda, mis on üldse see, mida tarbime. Ese või idee? „Disainerjoonistus“ tõestab, et tarbekauba puhul on selle vorm arbitraarne,  kui suudame end veenda. Kunstnik on loonud uue vormi, millesse tarbimise põhimõtted asetada, ja mitte ainult enda, vaid vaataja jaoks. Teoste esteetiline realistlikkus, mis asendab tootedisaini; algsele objektile väärne hind ja teoste asetamine mõjuvasse keskkonda (kaugel ei ole sarnaste väljapanekutega Tartu Kaubamaja) paneb mind vaatajana paratamatult nentima, et tajun neid ehtsate luksuskaupadena. Rääkimata veel teadmisest, et ühtegi tööd galeriist kaasa võtta ei tohi. Kuigi lehtedel on reaalne hind, ei suuda enamik näituse külastajaid neid endale lubada, nagu nad ei suuda osta 1000-eurost kleiti Kaubamajast. Tabades end mõttelt, et mind valdab galeriitingimustes sama tarbimissoov, mis eksklusiivses poeski, jõudsin omakorda järelduseni, et tegelikult tarbin teadmist luksusesemete omamisest, mitte eset kui objekti. Tarbitakse sotsiaalset uhkustunnet. Seeläbi vabastab kunstnik mind petlikust esemekesksest mõtteviisist ning pakub võib-olla endalegi teadvustamata asemele lihtsa viisi luksuse ideed tarbida hoopis teises vormis. Miski ei keela mis tahes näitusekülastajal meeldivaid esemeid joonistamast ning väärtustamast tarbimise uue vormina. Paradoksaalsel kombel lahendab Kakhidze kallihinnaliste luksuskaupade tarbimise probleemi, meenutades mulle absurdimeistrist dadaisti tsitaati [2]– luksuskaupade omandamise probleemile ei ole lahendust, kuna nende tarbimine ei ole kunagi probleem olnudki. Vaataja peab vaid vahetama tarbija rolli tootja rolli vastu.
Selles valguses on installatsioon mõjuv, käivitades aktuaalselt vajaliku diskussiooni konsumerismi olemusest. Kusjuures on teos näituse „Prada Pravda“ kontekstis eriti sobilik. Joonistuste teostus on tehniliselt meisterlik ja sundimatu,  kujutatud objektid luksuslikud ehk Kakhidze looming on ilus. Samas väljendab installatsioon just tänu esteetika ilule tõde tarbiva inimese mõttemaailma kohta. Nimetaksin Kakhidze loomingut kunstiks par excellence, kuna haruldase juhuna on kunstniku looming ühiskonna tegelikule tendentsile andnud usutava, relvituks tegevalt loogilise vastuse. Seda hoolimata kunstniku algsest nägemusest näituse mõju kohta. Igal juhul tekib tunne, et kunst on oma elujõudu ühiskonnale jällegi meelde tuletanud.






[1] „Ei ole lahendust, kuna ei ole probleemi“
[2] ülal

No comments:

Post a Comment