Kunstikriitik ja kuraator Anders Härm kõneleb autoripositsiooni nihetest kaasaegses kunstis.
Von Krahli Akadeemia, 7.04.2014
Seminari lindistust on võimalik kuulata siit.
Kuidas me käsitleme muutusi kunstiajaloos või kunstiväljal üldiselt?
Tavaliselt on need muutused seotud kujutamisviisi nihetega. Marksistlikust perspektiivist võiks muutusi vaadelda kunstniku suhetes töövahenditesse, tellijasse ning tootmistingimustesse.
Ettekanne käsitleb autoripositsiooni muutumisi reaalses, sotsiaalses ja poliitilises ruumis. Pakun selles kontekstis välja kolm suuremat käsitlusviiside eristust ajaloos:
Arvamusavaldused kunsti kohta tuletavad meelde traditsioonilisi ning romantilisi arusaamu kunstist. Tradistioonilises kunstikäsitluses on kunstnik käsitööline kellegi teenistuses (nt kirik, aadelkond), mille kaudu avaldub väga selge töösuhe. Romantism toob kaasa fundamentaalse pöörde kunstnikupositsioonis ehk vaba kunstniku tekke. Kunstnik loob omaenese sisemisest vajadusest lähtuvalt, olles kirglik, metsik ja vaba. Tema positsioon on kaasajas eemal äraolev. 1790ndatel kerkis esile looja kui kõrgem inimtüüp, mille esilekerkimist soodustasid mitmed poliitilised ja sotsiaalsed murrangud. Mida loominguline geenius tegema peaks? Kas ta peaks sisenema ühiskondlikesse kismadesse ja looma propagandistlikku kunsti, jääma sellest kõrgemale või kasutama oma vaatlusvõimet, et tõmmata tähelepanu inimeksistentsi probleemidele?
Von Krahli Akadeemia, 7.04.2014
Seminari lindistust on võimalik kuulata siit.
Kuidas me käsitleme muutusi kunstiajaloos või kunstiväljal üldiselt?
Tavaliselt on need muutused seotud kujutamisviisi nihetega. Marksistlikust perspektiivist võiks muutusi vaadelda kunstniku suhetes töövahenditesse, tellijasse ning tootmistingimustesse.
Ettekanne käsitleb autoripositsiooni muutumisi reaalses, sotsiaalses ja poliitilises ruumis. Pakun selles kontekstis välja kolm suuremat käsitlusviiside eristust ajaloos:
- tradistiooniline kunstnik
- romantiline kunstnik
- kaasaegne kunstnik
Eelmise sajandi keskel toimub kolmas suur muutus. Eraldi tähelepanu alla kuulub pööre kommunikatsiooniteoorias autorilt lugejale.
Kultuurikontekstis, kus räägitakse autori surmast ja lugeja sünnist, purustas vaba tõlgendus romantilise kunstnikugeeniuse kujundi. Selline mudeldamine toob esile, kui avatud on teos manipulatsioonidele. Nt abstraktne ekspressionismi rakendamine külma sõja relvana (vt lisaks Eva Cockroft).
Milline on kunstnike reaktsioon? Nt Hans Haacke "Shapolsky et al. Manhattan Real Estate Holdings. A Real-Time Social System, as of May 1, 1971" (1971). Guggenheim´i muuseumi direktor Thomas Messer jättis näituse ära, kuna Haacke teos rikkus tema sõnul kunstiteose ülima neutraalsuse printsiipi ega väärinud seetõttu muuseumi kaitset. Teos kujutas fotodokumentatsiooni majadest, mis kuulusid kolmele erinevale perekonnale, kes olid endale kahmanud suured slum´i impeeriumid New Yorgis. Haacke teos püüdleb vahetu kommunikatsiooni poole, hülgab esteetilise välja, tegelemine konkreetsete juhtumitega, poliitilisus jms. Toimub vastandumine tõlgendusvabadusele (vt lisaks Joseph Kosuth).
Siin on tavalise vaataja peas error ning sellist loomingut ei vaadelda kunstina. Tõlgendatavast kunstnikust saab tõlgendaja, kes soovib ennast ise analüüsida. Siin peitub kaasaegse kunsti paradoks, olles liiga avatud või konkreetne.
Deleuze and Guattari "What is Philosophy?" (1994) tõmbab piirjoone kunstnike, teadlaste ja filosoofide vahele. Kunstiteos on tundmuste blokk ehk pertseptide ja afektide liit. Eraldusjoon jookseb kontseptuaalse, afektiivse ning pertseptuaalse vahel.
Klassikaliselt afektiivne kunstnik, kes vastab romantilisele kunstikäsitlusele on nt Ene-Liis Semper. Nt "Fundamental" (1997) ja "Oaas" (1999) koostöös Kiwaga. Talle vastandub väga selgelt kontseptuaalne ja uurimuslik Marge Monko, kes esitab justkui Semperi traumaatilise kogemuse metatasandil, nt "Uurimusi kodanlusest" (2005), milles analüüsib Freud´i käsitlusi hüsteeriast.
Oluline on tasakaal nende kahe erineva kunstikäsitluse juures.
Noppeid diskussioonist:
Kas juhtub tihti, et kunstnik tõlgendab oma teost valesti?
Kas kunstnik võtab kriitiku rolli üle?
Kas üleminek romantilisele autoripositsioonile on seotud vältimatult kommunikatsioonimudelitega või pigem intertekstuaalsusega?
Kui asendada termin "kaasaegne kunstnik" mõne teise sõnaga, siis millisega?
 |
| Shannon-Weaver. Mathematical Communication Model |
 |
| Roman Jakobson. Model of Communication, 1958 |
Kultuurikontekstis, kus räägitakse autori surmast ja lugeja sünnist, purustas vaba tõlgendus romantilise kunstnikugeeniuse kujundi. Selline mudeldamine toob esile, kui avatud on teos manipulatsioonidele. Nt abstraktne ekspressionismi rakendamine külma sõja relvana (vt lisaks Eva Cockroft).
Milline on kunstnike reaktsioon? Nt Hans Haacke "Shapolsky et al. Manhattan Real Estate Holdings. A Real-Time Social System, as of May 1, 1971" (1971). Guggenheim´i muuseumi direktor Thomas Messer jättis näituse ära, kuna Haacke teos rikkus tema sõnul kunstiteose ülima neutraalsuse printsiipi ega väärinud seetõttu muuseumi kaitset. Teos kujutas fotodokumentatsiooni majadest, mis kuulusid kolmele erinevale perekonnale, kes olid endale kahmanud suured slum´i impeeriumid New Yorgis. Haacke teos püüdleb vahetu kommunikatsiooni poole, hülgab esteetilise välja, tegelemine konkreetsete juhtumitega, poliitilisus jms. Toimub vastandumine tõlgendusvabadusele (vt lisaks Joseph Kosuth).
 |
| Hans Haacke. Shapolsky et al. Manhattan Real Estate Holdings, 1971 |
Siin on tavalise vaataja peas error ning sellist loomingut ei vaadelda kunstina. Tõlgendatavast kunstnikust saab tõlgendaja, kes soovib ennast ise analüüsida. Siin peitub kaasaegse kunsti paradoks, olles liiga avatud või konkreetne.
Deleuze and Guattari "What is Philosophy?" (1994) tõmbab piirjoone kunstnike, teadlaste ja filosoofide vahele. Kunstiteos on tundmuste blokk ehk pertseptide ja afektide liit. Eraldusjoon jookseb kontseptuaalse, afektiivse ning pertseptuaalse vahel.
Klassikaliselt afektiivne kunstnik, kes vastab romantilisele kunstikäsitlusele on nt Ene-Liis Semper. Nt "Fundamental" (1997) ja "Oaas" (1999) koostöös Kiwaga. Talle vastandub väga selgelt kontseptuaalne ja uurimuslik Marge Monko, kes esitab justkui Semperi traumaatilise kogemuse metatasandil, nt "Uurimusi kodanlusest" (2005), milles analüüsib Freud´i käsitlusi hüsteeriast.
 |
| Ene-Liis Semper ja Kiwa "Oaas", 1997 |
 |
| Marge Monko "Uurimusi kodanlusest", 2005 |
Oluline on tasakaal nende kahe erineva kunstikäsitluse juures.
Noppeid diskussioonist:
Kas juhtub tihti, et kunstnik tõlgendab oma teost valesti?
Kas kunstnik võtab kriitiku rolli üle?
Kas üleminek romantilisele autoripositsioonile on seotud vältimatult kommunikatsioonimudelitega või pigem intertekstuaalsusega?
Kui asendada termin "kaasaegne kunstnik" mõne teise sõnaga, siis millisega?
No comments:
Post a Comment