Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi juhtivteadur ja Helsingi Ülikooli professor REIN RAUD kõneleb vabast tahtest, juhuslikkusest, vigade rollist olemises ja selle muut(u)mises ning inimese võimalustest AI ajastul.
Von Krahli Akadeemia, 31.03.2014
Seminari lindistust on võimalik kuulata siit.
Kui loomad muudavad värvi (mimikri), kas on tegu tähendusloomega, mida saab võrrelda inimese omaga?
Kas nö biosemiootiline eneseväljendus on eneseväljendus või on tegu looduslikult tingitud oleku muutusega, mis ei erine näiteks vee paratamatust jäätumisest teatud temperatuuril?
Kas Dante Alighieri oleks võinud jätta "Vita Nova" (1295) kirjutamata või on tegu samamoodi paratamatusega?
Kui Dante ei oleks saanud jätta "Vita Nova" kirjutamata, siis on inimene oma tähistustegevuses põhimõtteliselt sarnane muude eluvormidega ning tähendus tuleks määratleda esmajoones biosemiootilistes terminites.
Kui tähenduse loomine on inimese vaba valik, siis on tähendus primaarselt kultuuriline. Tähenduse käsitlemise primaarne paradigma on kultuurisemiootiline. Tähendusloome tekib ainult siis, kui toimub valik ning see on tahte küsimus.
Inimene on oma tähendusloomes suhteliselt vaba (st "jah"). Tähendusloome eeldab teatud subjektsust. Kui me vastame "ei", siis me ei ole võimelised ise hindama oma determineerituse astet. "Ei" puhul on kõik öeldu paratamatu. Me ei suuda eristada, kas vastus "ei" on determineerituse poolt määratud või oleme "ei" vastuseni jõudnud oma ratsionaalse argumentatsiooni tagajärjel.
"Jah" võimaldab aktsepteerida maailma keerulisust. Maailm on tahete olemasolu ja vastastike mõjutuste tõttu just selline nagu see on. "Jah" vastus võtab iseendale teatava vastutuse mõistmise eest. Kui kõik toimib ainsal võimalikul viisil, siis ei ole siin midagi mõista. "Jah" on ainukene vastus, mis teeb meid selles kontekstis vabaks. Ma tahan mõelda, et ma olen vaba. See on mu emotsionaalne valik.
"Ei" puhul kaotavad mõtte kõikvõimalikud kultuurilised sätted ja mõisted. Näiteks ei oleks mõtet rääkida õiglusest, sest teisiti ei saanudki juhtuda. Paratamatu toimib paratamatuse alusel.
Budistlikust filosoofiast on võimalik leida mõttekäike, mis aitavad luua laiema taustsüsteemi käesoleva teema lahkamiseks. Nt karma, mis tavateadvuslikus mõttes tähendab tegude tagajärjel kogunevat infot, mis määratleb tegude tegija edasise saatuse. Teisest küljest võib karmat vaadelda ka liberaalsemalt, mis defineerib karmat tingimustena, milles oleme. See, mis me nendes tingimustes ette võtame on meie vaba tahte avaldus. Inimene ei ole üksnes oma karma produkt, vaid toodab seda pidevalt juurde.
Geneetiline kood on esivanemate valikute ladestumus. Kellegi käitumuslikkus on salvestunud geneetilisse koodi, mida kantakse tulevastele põlvedele edasi ehk toimub nö geenihulga inkarnatsioon. Infovoogude pommitus kujundab inimest samamoodi kultuurilise olendina. Karma on materiaalne ja informatsiooniline. Inimene võib loobuda sellest milliseks ta on determineeritud ning olla üle oma bioloogilisest ja kultuurilisest ettemääratusest.
Tahe
Vaba tahe – võimalus sooritada tegelikke valikud ainult iseenese otsustest sõltuvalt.
Piiratud tahe – vaba tahte järgi ei saa käituda, kuna see ei ole põhimõtteliselt võimalik (nt lendamine).
Tõkestatud tahe – vaba tahet reguleerivad sattumuslikud asjaolud (nt vangistus).
Alistatud tahe – olukord, kus võetakse omaks tõkestatud tahe kui vaba tahe (nt ümberlõikamine).
Me elame ühiskonnas, kus päris suure hulga inimeste tahe on statistiliselt peaaegu alati alistatud. Kas oleks võimalik asendada inimese tahe masinaga? Kui tehisintellekt hakkab osalema tehisintellekti loomises, kas saame hakata rääkima uutest eluvormidest? Kas tegu on üldse enam tehnoloogilise küsimusega? Kas internetti üles laetud/reprodutseeritud aju on bioloogiline?
Vastuseks eelenevatele küsimustele vaatleme, milliseid multifilme on jaapanlased juba 20 aastat tagasi sel teemal teinud, nt Mamoru Oshii´"Ghost in the Shell" (1995).
Mehaaniline keha, mis jääb auto alla nõuab laboris poliitilist varjupaika ning on omandanud infovoogudes tekkinud infoklimbi tõttu vaba tahte. Inimese vaatepunktist on tegu infovoogude organiseerumisse sattunud veaga, kuid vea enda seisukohast on tegu tema olemasolu alusega. Kas on võimalik, et viga ongi see, mis võimaldab öelda, et mõtlen järelikult olen?
Juhuslikkus võimaldab maailmas olla vaba. Individuaalne juhus on asendatud standardse kollektiivse ühise valikuga, mis on juhuse vastand (nt e-raamatupoed frequently bought together). Kasutan ära kellegi teise juhust. Minu juhus jääb olemata. Mina kaon seal sees ära, sest mina ei olegi midagi muud kui ainukordsete juhuste pidevate ühtelangemiste jätkuv ja planeerimatu jada.
Ainult subjekt võib luua ning tõlgendada tähendusi, olles suuresti juhuslik. Arvuti ei ole võimeline tegema iseseisvalt vigu. Viga on vaba tahte korrelaat.
Ettekandele järgnenud diskussiooni vigade ja juhuslikkuse programmeerimisest, tibupoegadest, hobustest, huntidest, kiimast, näljast ning vastutusest soovitab Semiosalong kuulata siit.
Von Krahli Akadeemia, 31.03.2014
Seminari lindistust on võimalik kuulata siit.
 |
| Foto Aigi Orav |
Kui loomad muudavad värvi (mimikri), kas on tegu tähendusloomega, mida saab võrrelda inimese omaga?
Kas nö biosemiootiline eneseväljendus on eneseväljendus või on tegu looduslikult tingitud oleku muutusega, mis ei erine näiteks vee paratamatust jäätumisest teatud temperatuuril?
Kas Dante Alighieri oleks võinud jätta "Vita Nova" (1295) kirjutamata või on tegu samamoodi paratamatusega?
Kui Dante ei oleks saanud jätta "Vita Nova" kirjutamata, siis on inimene oma tähistustegevuses põhimõtteliselt sarnane muude eluvormidega ning tähendus tuleks määratleda esmajoones biosemiootilistes terminites.
Kui tähenduse loomine on inimese vaba valik, siis on tähendus primaarselt kultuuriline. Tähenduse käsitlemise primaarne paradigma on kultuurisemiootiline. Tähendusloome tekib ainult siis, kui toimub valik ning see on tahte küsimus.
Inimene on oma tähendusloomes suhteliselt vaba (st "jah"). Tähendusloome eeldab teatud subjektsust. Kui me vastame "ei", siis me ei ole võimelised ise hindama oma determineerituse astet. "Ei" puhul on kõik öeldu paratamatu. Me ei suuda eristada, kas vastus "ei" on determineerituse poolt määratud või oleme "ei" vastuseni jõudnud oma ratsionaalse argumentatsiooni tagajärjel.
"Jah" võimaldab aktsepteerida maailma keerulisust. Maailm on tahete olemasolu ja vastastike mõjutuste tõttu just selline nagu see on. "Jah" vastus võtab iseendale teatava vastutuse mõistmise eest. Kui kõik toimib ainsal võimalikul viisil, siis ei ole siin midagi mõista. "Jah" on ainukene vastus, mis teeb meid selles kontekstis vabaks. Ma tahan mõelda, et ma olen vaba. See on mu emotsionaalne valik.
"Ei" puhul kaotavad mõtte kõikvõimalikud kultuurilised sätted ja mõisted. Näiteks ei oleks mõtet rääkida õiglusest, sest teisiti ei saanudki juhtuda. Paratamatu toimib paratamatuse alusel.
Budistlikust filosoofiast on võimalik leida mõttekäike, mis aitavad luua laiema taustsüsteemi käesoleva teema lahkamiseks. Nt karma, mis tavateadvuslikus mõttes tähendab tegude tagajärjel kogunevat infot, mis määratleb tegude tegija edasise saatuse. Teisest küljest võib karmat vaadelda ka liberaalsemalt, mis defineerib karmat tingimustena, milles oleme. See, mis me nendes tingimustes ette võtame on meie vaba tahte avaldus. Inimene ei ole üksnes oma karma produkt, vaid toodab seda pidevalt juurde.
Geneetiline kood on esivanemate valikute ladestumus. Kellegi käitumuslikkus on salvestunud geneetilisse koodi, mida kantakse tulevastele põlvedele edasi ehk toimub nö geenihulga inkarnatsioon. Infovoogude pommitus kujundab inimest samamoodi kultuurilise olendina. Karma on materiaalne ja informatsiooniline. Inimene võib loobuda sellest milliseks ta on determineeritud ning olla üle oma bioloogilisest ja kultuurilisest ettemääratusest.
Tahe
Vaba tahe – võimalus sooritada tegelikke valikud ainult iseenese otsustest sõltuvalt.
Piiratud tahe – vaba tahte järgi ei saa käituda, kuna see ei ole põhimõtteliselt võimalik (nt lendamine).
Tõkestatud tahe – vaba tahet reguleerivad sattumuslikud asjaolud (nt vangistus).
Alistatud tahe – olukord, kus võetakse omaks tõkestatud tahe kui vaba tahe (nt ümberlõikamine).
Me elame ühiskonnas, kus päris suure hulga inimeste tahe on statistiliselt peaaegu alati alistatud. Kas oleks võimalik asendada inimese tahe masinaga? Kui tehisintellekt hakkab osalema tehisintellekti loomises, kas saame hakata rääkima uutest eluvormidest? Kas tegu on üldse enam tehnoloogilise küsimusega? Kas internetti üles laetud/reprodutseeritud aju on bioloogiline?
Vastuseks eelenevatele küsimustele vaatleme, milliseid multifilme on jaapanlased juba 20 aastat tagasi sel teemal teinud, nt Mamoru Oshii´"Ghost in the Shell" (1995).
 |
| Mamoru Oshii´"Ghost in the Shell" (1995) |
Mehaaniline keha, mis jääb auto alla nõuab laboris poliitilist varjupaika ning on omandanud infovoogudes tekkinud infoklimbi tõttu vaba tahte. Inimese vaatepunktist on tegu infovoogude organiseerumisse sattunud veaga, kuid vea enda seisukohast on tegu tema olemasolu alusega. Kas on võimalik, et viga ongi see, mis võimaldab öelda, et mõtlen järelikult olen?
Juhuslikkus võimaldab maailmas olla vaba. Individuaalne juhus on asendatud standardse kollektiivse ühise valikuga, mis on juhuse vastand (nt e-raamatupoed frequently bought together). Kasutan ära kellegi teise juhust. Minu juhus jääb olemata. Mina kaon seal sees ära, sest mina ei olegi midagi muud kui ainukordsete juhuste pidevate ühtelangemiste jätkuv ja planeerimatu jada.
Ainult subjekt võib luua ning tõlgendada tähendusi, olles suuresti juhuslik. Arvuti ei ole võimeline tegema iseseisvalt vigu. Viga on vaba tahte korrelaat.
 |
| Foto Gerhard Lock |
Ettekandele järgnenud diskussiooni vigade ja juhuslikkuse programmeerimisest, tibupoegadest, hobustest, huntidest, kiimast, näljast ning vastutusest soovitab Semiosalong kuulata siit.
No comments:
Post a Comment