#20 Kadri Tüür ja Elo Liiv öko- ja pärimuskunstist

10.10.2012 Y galeriis (Küütri 2, Tartu)

Tartu Ülikooli semiootikadoktorant Kadri Tüür tutvustas Y galeriis Eike Epliku näitusel "Tüdruk, kes kõike armastas" oma teadmisi ökokunstist ning luges ette skulptori Elo Liiva, kes paraku ise kohale tulla ei saanud, mõtted pärimuskunsti teemal.

Tüür leidis, et Epliku näituse kataloogis kasutatud mõiste omailm (Indrek Grigor, "Teoretiseeriv sissevaade Eike Epliku eskapistlikku omailma") toimib selle näituse puhul metafoorina, ühtlasi luues päris selge seose biosemiootikaga. Kuna eksponaatides oli kasutatud loomi ja taimi nii kunstiliste kujundite kui töömaterjalina, võib rääkida näitusest seoses ökokunstiga.

Ühe allikana kasutas Tüür Rael Arteli artiklit "Ökokunst Eesti moodi" kogumikus Eesti Looduskultuur (koostanud K. Tüür, T. Maran, 2005), kus tuuakse välja ökokunsti põhilised omadused. Ökokunsti on kohaspetsiifiline ehk kunstnik on lähtunud töö tegemisel kindlast asupaigast ning kunstnik peab tundma materjali ja keskkonda, millega ta töötab.

Artel illustreerib artiklis kunsti võimalikke äärmusi koordinaatteljestikul, kus x-telje ühes otsas on kontrollimatu keskkond ja teises kontrollitav keskkond ning y telg jookseb isiklikust, meditatiivsest kunstist avaliku, sotsiaalse kunstini. Ökokunstis võib näideteks kontrollimatust keskkonnast tuua teose loomise merre või kõrbe, kontrollitav keskkond seevastu on näiteks galerii. Epliku näitus paigutus teljestikul kontrollitava kunsti poole, kuna oli eksponeeritud galeriis, ning teisel teljel pigem isiklikus suunas. Samas tõi Tüür vastandliku näitena Robert Smithsoni "Spiral Jetty" (1970), USAs ehitatud hiiglasliku järve ulatuva spiraalse muuli, kus keskkond oli kahtlemata kontrollimatu.

Siit tekib loodust materjalina kasutava kunsti kohta eetiline küsimus - kui kaugele võib loodusliku mateeria manipuleerimisega minna? Looduskeskkonda mõjutades muudame paratamatult seal elavate loomade ja taimede elukeskkonda. Kas selline kunst on õigustatud?

Teised kerkivad küsimused on pidurdus- või tagasipöördemehhanismide olemasolu looduskeskkonna muutmisel ning loodusega jätkusuutlikult suhestumise võimalikkus.

Vastuoluline näide on ART IST KUKU NU UTi festivali teisel, Eesti kaasaegse kunsti klassika näitusel Tartu Kunstimajas üleval olev Jaan Toomiku nii-öelda purgiteos, "15. mai 1992 - 1. juuni 1992". Teos loodi meditatsioonina loomisaegse ajastu teemal, kunstniku olmetingimustest mõtiskledes, seega loomise ajal paigutus teos isikliku-avaliku skaalal kahtlemata isiklikul poolel, ent nüüdseks, kui teosest on saanud lausa metafoor kogu eesti kaasaegsele kunstile, on teos autori tahtmata jõudnud avalikku sfääri.

Loodusega tegeleva kunsti kohta saab veel lugeda ajakirja kunst.ee looduse erinumbrist 2/2001.

Elo Liiva mõtted pärimuskunsti teemal: 

Pärimus. Midagi, mis on päris olnud teataval ajahetkel.

Iga kunstiteos ja seda ümbritsev hetk võib saada järgmisel hetkel pärimuseks.

Iga kunstiteose/näituse alge on pärimuses ja selle tulemus teistpidi pärimuses.

Pärand ja pärimine. Tahame seda või ei.

Ja mis selles ökokunstis nii väga rohkem ökot on kui milleski muus?

ÖKO on selle nimetus, ja niipea, kui oleme sellele kunstile sellise nime

andnud, siis tekib kujutlusse selle vastand. Seega mitte-öko kunst. Kas on

olemas mitte-öko kunst. Kas on olemas mingigi kunstiidee, mis ei käsitle

ökoloogiat kasvõi grammi võrragi? Ei ole.

Kui pole olemas vastandit, siis pole ka vastandi vastandit.

ON LIHTSALT KUNST. Oskus midagi mõelda, oskus seda mõtet kujutada, oskus

oma mõtet edasi anda. Oskus ka tahtlikult luua midagi, mis mitte midagi

edasi ei annaks ja mitte midagi ei kujutaks ja mitte midagi ei mõeldaks.

Või oskus mõelda seepärast, et oled juba enne midagi kujutanud,

kopeerinud, jäljendanud, edasi andud. Saanud idee alles siis, kui toiming

on sooritatud.

Minu mõte on see, et Kunst on paljusus, tema ideed ei pääse vabaks/ei

suuda eirata ei ökot/keskkonda, milles elame/ ega pärimust ja ideede

väljendus ei suuda eirata ja ei pääse vabaks ei materjalides/tehnoloogiast

ega ka oskustest.

Selles mõttes kunstnik ei domineeri. Samas kunstnik teeb võimaluste piires

oma valiku - nii ideedes, oskustes, tehnoloogias, väljendusvõimalustes oma

valiku. Ja see on ideedemaailmas, keda/mida ja kuidas me kujutame,

dominandi roll.

Sildistamine ei täida oma eesmärki. Või siiski täidab?

Küsida tuleb kunstnikult otse tema mõtteid ja ajendeid.