Tallinna Ülikooli kultuuriteooria lektor, esseist, luuletaja ja luuletõlk Hasso Krull pidas Nooruse galeriis, näituse "Sõida tasa üle silla" ruumides loengu müütilisest keelest ja loomislugudest, kus esimesena oli sõna.
Tavalises, meie kaasaegses keelekasutuses on keel instrument, eesmärgi saavutamise vahend sotsiaalses keskkonnas, info edastamise ja jäädvustamise tööriist. Keelemärkide tähendus on kokkuleppeline, seos tähistaja ja tähistatava vahel on meelevaldne ning ei tulene kummagi sisemisest seosest teisega.
Selline on semiootiline arusaam keelest. Samas tundub keelel olevat ka mingi müütiline mõõde - sõna on võimalik lahti võtta lekseemideks, morfeemideks, foneemideks ja muuks, ent need uuesti kokku pannes moodustub müütiline tervik, tähendusega sõna, mille tähendusel tundub siiski olevat keelele üle kanduv müütiline põhjuslikkus.
Kust tuleb müütilisus?
Semiootiline ja lingvistiline dogma väidab, et keel on kokkuleppeline, arbitraarne. Selline seisukoht eeldab, et on olnud mingi eelajalooline hetk, kus sõnadele on antud tähendused, kõikidele asjadele on pandud nimi, on sõlmitud kokkulepped sõnade ja nende tähenduste kohta. Ka grammatika võis olla tähenduslik, ent see tundub olevat ajas nii palju muutunud, et tähendus on segane. Samas mõni seos grammatika ja maailmamõistmise vahel on tuvastatav, näiteks grammatilised ajad viitavad inimeste mitmekihilisele kujutlusele ajast - on aeg, mis on praegu; aeg, mis oli; aeg, mis on enne olnud; ja aeg, mis on veel enne kõike seda olnud.
Mõiste "müütiline" tuleb kasutusse 19. sajandi teisel poolel, tähendades vana lugu, eelajaloost pärinevat maailma- ja looduse seletust. Müüdid kaotavad oma tähtsuse, kui teaduslik maailmapilt muutub niiöelda õigeks. Tänapäevases tavakeeles tähendab müüt vale ettekujutust maailmast, põhjendamatult hullu arusaama. Samas on antropoloogiline selgitus müüdist kui kaugest eelajaloost tulnud inimeseülene tõde, mida mõistame teadvustamatul, müütilise teadvuse tasandil. See kehtib eriti esteetiliste fenomenide puhul, nt kunstis, kirjanduses, tänapäeva popkultuuris. Müütidel on mõju nii teadlikule, teadvustamatule kui üliteadvuse tasandile, kandes endas mingit eelajaloolist tõde. Näiteks ravimtaimed, mille heade omaduste avastajat keegi enam ei mäleta, ent teadmised on kollektiivses mälus olemas, või kiviajast pärit tööriistad nagu kirves, mida endiselt kasutatakse.
Inimesed põlvnevad müüdist, ilma müüdita oleksime ajaloo vangid. Tavakeel on vangla, müütiline keel kui eelajalooline tuulepuhang vabaduses.
Müütiline keel ei koosnegi võib-olla sõnadest, sõnda tulevad hiljem, pigem on elementideks häälikud, voogamine, õõtsumine, kaootiline võimenev jõuline helimass. Sõnad ei koosne tähistajast ja tähistatavast, mille seos on arbitraarne, vaid on maagilised loitsud, nendega on võimalik väeline nimetamine. Näiteks vanade eestlaste pelg enne jahile minekut mõne looma nime mainida viis eufemismide tekkeni - mitte karu, vaid ott, mitte hunt, vaid kriimsilm. Müütiline keel pole semiootiline, kõik on küll tähenduslik, ent mitte kokkuleppeline, vaid olemuslikult tähenduslik.
Mõni loomislugu, kus keelekäsitlus on müütiline:
1. Universum luuakse lihtsalt midagi öeldes, sõnaga. "Saagu valgus."
2. Egiptus: jumal hüüab tühjuses iseenda nime, sellega loob iseenda. Siis kõik muu.
3. India mantrad, mille esimene silp on "omm". See heli läbib kogu universumi võimsa lainena, vibratsioonina, luues selle universumi. Universum püsib koos eimillestki, mateeriat pole olemas. Aine on illusioon, koosnedes võnkumistest, liikumisest, ka meie koosneme vibratsioonist. See ongi universumi kosmoloogiline olemus - liikumist täis tühjus.
4. Johannese evangeelium ("Alguses oli Sõna."), mis on lihtsalt kohmakas parafraas Omm-mantrale.
Krull jutustas loengu lõpuks dogoni loomisloo, mida võib lugeda Marcel Griaule raamatust "Dieu d'eau" (1948).
Mõiste "müütiline" tuleb kasutusse 19. sajandi teisel poolel, tähendades vana lugu, eelajaloost pärinevat maailma- ja looduse seletust. Müüdid kaotavad oma tähtsuse, kui teaduslik maailmapilt muutub niiöelda õigeks. Tänapäevases tavakeeles tähendab müüt vale ettekujutust maailmast, põhjendamatult hullu arusaama. Samas on antropoloogiline selgitus müüdist kui kaugest eelajaloost tulnud inimeseülene tõde, mida mõistame teadvustamatul, müütilise teadvuse tasandil. See kehtib eriti esteetiliste fenomenide puhul, nt kunstis, kirjanduses, tänapäeva popkultuuris. Müütidel on mõju nii teadlikule, teadvustamatule kui üliteadvuse tasandile, kandes endas mingit eelajaloolist tõde. Näiteks ravimtaimed, mille heade omaduste avastajat keegi enam ei mäleta, ent teadmised on kollektiivses mälus olemas, või kiviajast pärit tööriistad nagu kirves, mida endiselt kasutatakse.
Inimesed põlvnevad müüdist, ilma müüdita oleksime ajaloo vangid. Tavakeel on vangla, müütiline keel kui eelajalooline tuulepuhang vabaduses.
Müütiline keel ei koosnegi võib-olla sõnadest, sõnda tulevad hiljem, pigem on elementideks häälikud, voogamine, õõtsumine, kaootiline võimenev jõuline helimass. Sõnad ei koosne tähistajast ja tähistatavast, mille seos on arbitraarne, vaid on maagilised loitsud, nendega on võimalik väeline nimetamine. Näiteks vanade eestlaste pelg enne jahile minekut mõne looma nime mainida viis eufemismide tekkeni - mitte karu, vaid ott, mitte hunt, vaid kriimsilm. Müütiline keel pole semiootiline, kõik on küll tähenduslik, ent mitte kokkuleppeline, vaid olemuslikult tähenduslik.
Mõni loomislugu, kus keelekäsitlus on müütiline:
1. Universum luuakse lihtsalt midagi öeldes, sõnaga. "Saagu valgus."
2. Egiptus: jumal hüüab tühjuses iseenda nime, sellega loob iseenda. Siis kõik muu.
3. India mantrad, mille esimene silp on "omm". See heli läbib kogu universumi võimsa lainena, vibratsioonina, luues selle universumi. Universum püsib koos eimillestki, mateeriat pole olemas. Aine on illusioon, koosnedes võnkumistest, liikumisest, ka meie koosneme vibratsioonist. See ongi universumi kosmoloogiline olemus - liikumist täis tühjus.
4. Johannese evangeelium ("Alguses oli Sõna."), mis on lihtsalt kohmakas parafraas Omm-mantrale.
Krull jutustas loengu lõpuks dogoni loomisloo, mida võib lugeda Marcel Griaule raamatust "Dieu d'eau" (1948).
No comments:
Post a Comment