Semiosalongi tagasitulek

Semiosalong alustab teise hooajaga! Kui Sa veel ei tea, mida Semiosalong endast kujutab, siis siin on osa tõenäoliselt varsti Acta Semioticas avalduvast artiklist 2011. aasta Semiosalongi kohta.

***

Semiosalongi seminarisari on Semiootilise Salongi nime all toimunud filmiõhtute sarja järeltulija, mida eristavad oma eelkäijast uus formaat ja uued korraldajad. 2011. aastal organiseerisid Semiosalongi Eesti Semiootika Seltsi abiga semiootikatudengid Piret Karro ja Rasmus Rebane, kes seadsid sarja eesmärgiks näidata, kui mitmekülgsetele kultuurinähtustele on semiootilist analüüsimeetodit võimalik rakendada.
 Iga seminari on kutsutud juhendama kas tegevsemiootik, kunstnik või mõne muu ala asjatundja. Semiosalongi sihtgrupiks on erinevate teadusalade tudengid  ja õppejõud, aga ka ülikoolivälised inimesed, keda paeluvad semiootika kui teaduse erinevad rakendusvõimalused; seminariteema spetsiifikast huvitujad, kellel avaneb võimalus oma huviala üle semiootika nurga alt mõtiskleda; ning kõik teised, kes soovivad mõista, mis on semiootika ja kuidas see praktikas toimib. Seminaride õhkkond on taotluslikult mitteformaalne, et õhutada ideederinglust ja vaba arutelu.    Semiosalongi eesmärk on hoida semiootiline analüüs lihtsa ja põnevana.
Semiosalongi esimesel hooajal, 2011. aasta kevadel, oli ettekandeid ühendavaks lüliks visuaalsemiootika perspektiiv. Toimus kümme seminari, mis keskendusid visuaalsetele märkidele ja süsteemidele. Tänavakunsti käsitleva avasalongi pidas Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõud ja kunstnik Tiit Joala, kes seostas tänavakunsti märkide laviiniga, mille keskel inimene ühiskondlikus ruumis liikleb, ning arutles selle ruumi esteetika üle Eestis ja mujal. Kirjanik ja mängulooja Edvin Aedma pidas ettekande reaalsuse modelleerimisest seoses mängimise ja mängude loomisega, toetudes Stefan Beysti mängimise ja imitatsiooni seoseteooriale. Kunstikriitik ja galerist Indrek Grigor analüüsis oma ettekandes (post)strukturalistliku teooria raamistikule toetudes Jaan Toomiku maalides ja muus loomingus korduvaid motiive. Arhitekt Urmo Mets pöördus tagasi avaliku ruumi juurde, kõneldes impamparhitektuurist ehk arhitektuurikeele perifeeriast. Mets sidus seminari põhiprobleemistiku ümber küsimuse „Mida maja [struktuur] kommunikeerib?“. Seminarisarja selgroo murdis Eesti Kunstiakadeemia õppejõud ja kunstnik Marco Laimre, pidades tavapärase seminari asemel loeng-performance’i informatsiooni üha kiirenevast tulvast. Laimre loeng oli üks populaarsemaid, sundides hilinejaid end ukseavasse mahutama. Laimrele järgnes Andrus Laansalu biosemiootika sugemetega ettekanne, kus EKA ja TKK õppejõud lahkas sümbolilise märgitüübi ülekasutamise tagamaid. Laansalu tuletas meelde, et isegi semiootikuna on tähtis õppida bioloogiat. Kunstnik ja semiootikamagistrant Kristin Orav pidas möödunud õppeaasta tsükli ainsa ingliskeelse loengu, kõneldes immateriaalsest kunstist ja tajuja tähtsusest kunstis. Juristiharidusega kirjanik, kunstnik ja kultuurikriitik Tanel Rander tegi ettekande maastiku retoorikast. Rander tõstatas küsimuse, kas on võimalik luua maastikuga suhtlemise keelt – ürgkeelt, mis läbistab looduse ja kultuuri vahelise piiri. Gregor Taul, kes oli just saabunud välisõpingutelt Venemaalt, andis ülevaate kunstist Peterburi tänavatel, selle linna visuaalsest olukorrast ja sellest, kuidas suhtuvad peterburilased linnaruumi ja tänavakunsti. Galerist ja kunstnik Kaisa Eiche pani Semiosalongi 2011. aasta tsüklile punkti eksperimentaalse sessiooniga, mis arutles keha ja keha piiride küsimuse üle tegevuskunstis. Sessioon lõppes Marina Abramovićist inspireeritud performance’iga, kus Eiche ja vabatahtlik publiku seast istusid vaibal vastastikku, andes teineteisele kõrvakiile, kuni üks kahest lõpetas. 
Semiosalongi esimene, visuaalsemiootikale pühendatud hooaeg kujunes menukaks, kus kõige rahvarohkematel ettekannetel oli kuulajaskonnas üle 40 inimese, sealhulgas erinevate erialade tudengid, õppejõud ja teised kultuurihuvilised nii Tartust kui Tallinnast. Osales ka keskkooliõpilasi, mis näitab, et semiootikahuvilisi leidub ka noorema põlvkonna seas. Semiosalongi noortele korraldajatele näis, et üritus leidis Tartu haridus- ja kultuurimaastikul oma niši juba esimesel toimumisaastal. 2012. aastal jätkab Semiosalongi sari samas vaimus, ent eesmärk on püüelda mitteformaalsust minetamata suurema professionaalsuse poole.