2012. aasta kevadsemestri loengutsükli avas semiootikuharidusega kultuurikriitik Mihkel Kunnus, loengupealkirjaks "Aisting ja argument ehk kirjasõna vabariik pärast visuaalset pööret". Kunnus arutles, kui palju suuremat mõju avaldab pilt võrreldes verbaalse argumendi, filosoofilise arutluskäiguga.
Alustuseks tuleb selgeks teha mõiste OLEMISREŽIIM. Olemisrežiim on funktsioon, mille mõjutegurid on tajusüsteem ja -koodid (kuidas ümbritsevat tõlgendatakse) ning mis omakorda määrab ära eneseidentifikatsiooni (kes ma (eelkõige) olen). Olemisrežiim muutumisel on kindel rütm, näiteks öö-päeva vaheldumine.
Näitena, näljatunne on üks olemisrežiim. Enese identifitseerimine näljaga väljendub ka keeles: "Ma olen näljane". Nälg = mina. Tugev näljatunne mõjutab motivatsioonidünaamikat ehk tahtmistest lähtuvat käitumist; enamasti tähendab see lihtsalt seda, et näljane inimene on pahur ja järsk.
Sarnased näited olemisrežiimi kategooriatest on veel joove, kiim, unisus. Mõnikord ei pruugi kindlasse olemisrežiimi lülitunud inimene endale arugi anda oma käitumisest, hiljem imestades oma tegude üle.
Kirjanduses on olemisrežiimi muutuseid kõige paremini välja toonud psühholoogilised realistid, näiteks Tammsaare ja Dostojevski.
Nüüd, loengu teema juurde liikudes, tõi Kunnus näitena nunnu kui ülima visuaalse argumendi. Nunnu vahetab välja olemisrežiimi - nunnut kassipilti nähes tekib tahe nunnutada, igasugune ratsionaalne hinnang kaob tagaplaanile. Nunnu loom/laps tundub olevat väljaspool head ja kurja, on ohutu ja seetõttu mõjub mõlemale sugupoolele sarnaselt. Kiisupilti nähes tulevad fülogeneetilisest mälust ehk liigimälust üles käitumismustrid, mis annavad positiivse tagasiside, teisisõnu - nunnutamine on meeldiv tegevus täiesti ilma mingi nähtava põhjuseta. Kusjuures nunnutamisobjektil ei pea olema mingit hinge, see võib olla stiliseeritud pilt mitteeksisteerivast objektist, näiteks Hello Kitty logo.
Seetõttu tasub alati popkultuuri objekti disainides panustada mitte mehelikkusele või naiselikkusele, kuna sel juhul oleks sihtgrupp ainult osa võimalikust, vaid nunnule, kuna nunnu on universaalne ja mõjub kõigile. Avalikud näod, näiteks poplauljad või telenäitlejad, on kõige menukamad siis, kui nende välimus läheneb enam armsusele, lapselikkusele (nt Ott Lepland).
Visuaali mõju argumendina
Kuna inimeste tajuväli on spontaanselt antifeministlik, st nende teadlikust tahtest sõltumata tekib usaldus pigem madala hääle kui kõrge, meheliku vormi kui naiseliku suhtes, on visuaalses (ja auditiivses) dialoogis eelis alati sellel, kes omab mehelikumaid jooni. Seetõttu on valgustusaja ideaal - kirjasõna vabariik kasulik inimestele, kes eelistatud omadusi ei oma, nt heledahäälsetele, kuna kirjalikus kommunikatsioonis kaob hääleline taju ära ning argumentatsioon muutub meelelisest veenvusest tähtsamaks. Esteetiline argumentatsioon on kiirem ja ökonoomsem kui verbaalne - näiteks Nixoni ja Kennedy 1960. aasta presidendivalimiste eelsel teledebatil jäi närviline Nixon enesekindlale Kennedyle kõvasti alla, kuna Kennedy lihtsalt nägi parem välja.
Moraalse agentsuse omistamine on seotud visuaalsega - armsa välimusega inimesed mõjuvadki armsatena, see tähendab, esmamulje nende olemuse kohta on armas, samal ajal kui tahumatu või ebameeldiva välimusega inimestele omistatakse jõhkardlik iseloom.
Ontogeneetiline ehk isendi isiklik mälu kasvab koos isendi kasvamise, teadmiste ja hariduse omandamisega. Seetõttu on lapse vaimusuurus 0; nende suurte sügavate silmade taga, mida iluportreedel kujutatakse, on tühjus.
Aistingu ja argumendi sõjas jääb pärast visuaalset pööret peale aisting ehk ikoonilisus võidab kirjasõna.
Mihkel Kunnuse blogi: http://mihkelkunnus.blogspot.com/
This comment has been removed by a blog administrator.
ReplyDelete