Lindistust on võimalik kuulata siit.
KOKKUVÕTE:
Loengu eesmärgiks on biosemiootika,
kultuurisemiootika ja kirjandusteooria seostamine eesmärgiga
paremini aru saada kirjanduse ja looduse suhetest, kitsamalt
looduskirjandusest.
Keha, luule ja loodus kui inimese
bioloogilise ja biosemiootilise olemise aspektid:
- keha, mis meil kõigil olemas on ja mille läbi me keskkonnaga seondume;
- looduskeskkond, loodus ise, mis on struktuurne, tähenduslik, millega on võimalik tähenduslikke seoseid luua;
- kirjandustekstid.
Biosemiootilisest kriitikast rääkides
on siin kontekstiks on biosemiootika kui uurimissuuna areng, mis
taotleb mõista ja kirjeldada tähendusloomet ja tähenduslikke
struktuure looduskeskkonnas. Biosemiootilise
kriitika all võiks siin mõista kirjanduse uurimist arusaamisega, et
lisaks inimkultuurile on märgilised ka teiste liikide omavahelised
suhted ja keskkonnaseosed ning samuti kõik need väga keerulised
protsessid, mis meie kehade sees toimuvad – pärilikkusainete
tõlgendamine, immuunsüsteemi tegevus jne ei ole mitte füüsikalised,
põhjus-tagajärg-protsessid, vaid märgiliselt vahendatud, neis on
olulisel kohal õppimine, harjumus, traditsioon jne.
Biosemiootika on seisukohal, et
tähendusprotsessid/märgiprotsessid läbivad loodust, toimivad
erinevatel tasanditel kuni väga lihtsate elusolenditeni välja.
Peamised tähendusprotsessid, mida uuritakse, on äratundmine,
kommunikatsioon ja see, kuidas erinevatel organismidel tekivad
assotsiatsioonid ja kategooriad ja kuidas neid kasutatakse.
Biosemiootika rõhutab elusolendite subjektiivsust ja agentsust;
seeläbi rehabiliteerib biosemiootiline vaade elusolendit kui elavat
organismi keskkonnas, nähes, et elusolendi aktiivsus mõjutab
paljuski ökoloogilisi ja evolutsioonilisi protsesse jms suhteid
looduses. Viimasel ajal on biosemiootikas esile kerkinud küsimused
seoses biosemiootilise vaatega evolutsioonile: kuidas tekivad
eluslooduses erinevad semiootilised kompetentsid, milline on kõige
lihtsam tasand, kus me saame märkide tõlgendamisest ja
kommunikatsioonist rääkida (vt nt Terrence Deaconi autocell'i
mudel [e.k. „iserakk“?]; samuti koodide-kodeerimise teema:
millised on põhimõttelised erinevused koodide vahel inimkultuuris
ja bioloogilises maailmas, nt rakutasandil; kuidas on oluline koodide
paljusus.
Biosemiootika
arengu valguses tekib küsimus: kuidas peaks vaade kirjandusele ja
kultuurile muutuma, kui võtame eelduseks, et lisaks inimkultuurile
on märgilised ka teiste liikide omavahelised suhted ja
keskkonnaseosed ning organismide sees toimuvad protsessid? Mitte
ainult raamatud ei ole tekstilised, mitte ainult seal ei toimu
tähenduste interpreteerimine, vaid sarnaste tähenduste kaudu
suhtlevad ja suhestuvad ka suur hulk teisi elusolendeid meie ümber,
samuti aga see, kuidas meie endi kehades erinevatel tasanditel
reaktsioonid, tajud, kohandumised toimivad – kõik see on samuti
suuresti märgiliselt vahendatud.
On
erinevaid võimalusi, kuidas biosemiootika saab kirjanduse uurimisse
panustada. Kirjandusteadus
võib üle võtta biosemiootilisi mudeleid
(Nt Jakob von Uexkülli omailma-mudel: arusaam, et iga elusolendit
ümbritseb subjektiivsete tähenduste sfäär, mis pole juhuslik,
vaid korrapärane, tähenduslikult organiseeritud – kas
sarnast mudelit saaks kasutada mõne kirjandusteose või selle
tegelaste uurimisel, kas see annab midagi juurde?); samuti on
võimalik tuua esile ja rõhutada sarnasusi loodusmaailma ja inimeste
kultuuri toimimise ja üldise organisatsiooni vahel.
Looduskirjandus
Laiemas tähenduses
kogu kirjasõna, mis keskkonda esitab, kaasa arvatud igasugused
käsiraamatud, määrajad jne, mis pole päris puhas teaduslik
kirjandus, vaid kus on osa ka inimese looval, kirjeldaval,
kujundlikul väljendusel.
Et
looduskirjandusest aru saada, on Timo Maran sünteesinud ja
kohandanud erinevaid lähenemisi: Tartu-Moskva koolkonna semiootikat,
kirjandussemiootikat ja biosemiootikat.
Keskne
arusaam: lähtudes Tartu-Moskva kirjandussemiootikast, võib
kirjandusteksti ja keskkonna suhet põhimõtteliselt kirjeldada kui
modelleerimist, mudelite loomist, ja kirjandusteoseid kui keskkonna
või keskkonnasuhte mudeleid. St me võime öelda, et iga loodusest
kirjutatud tekst, iga loodusessee saab mudeliks inimese loodussuhte
kohta; väljendab teatud inimese või kogukonna loodussuhet mingil
viisil, mingis aspektis. See ei ole range mudel, vaid kunstiline
mudel, pakub mingisuguse sarnasuse, lähenduse sellest, kuidas on
võimalik loodusega suhestuda/kõnelda/kommunikeeruda.
See vaatenurk
võimaldab ühtpidi säilitada ikoonilise (sarnasusel põhineva)
suhte keskkonna ja tekstide vahel, on võimalik tekstide juurest
tagasi või edasi minna keskkonna juurde (oluline nt
keskkonnahariduse puhul), aga teiselt poolt ei ole vaja enam otsida
üksühest mimeetilist suhet (mis on iseenesest problemaatiline ja
palju kritiseeritud).
Mudeli mõiste
võimaldab luua silda Tartu-Moskva koolkonnast (ja sekundaarsete
modelleerivate süsteemide juurest) paljude teiste autorite juurde.
Nt Thomas Sebeok on rääkinud zoosemiootilisest modelleerimisest: me
suhestume keskkonnaga ka oma kehade läbi; kehatajude vastavus
keskkonnaga on kirjeldatav mudelitena. See modelleerimisvõime
ühendab inimesi ja paljusid teisi elusolendeid.
Zoosemiootilise
modelleerimise mõõtme lisamine kirjanduse mõistmisse laseb näha
otsesemat keskkonnaseost, kus ühikud reaalses füüsilises
keskkonnas on seotud sellega, mida tekst esitab; keskkond võib
teksti motiveerida (anda raamid, mille sees on võimalik keskkonda
kirjasõnas väljendada või seda kirjasõna tõlgendada).
Sellise lähenemise
puhul ilmneb, et tekstis saab eristada kolme erinevat
modelleerimistasandit:
- zoosemiootilist,
- keelelist,
- kunstilist (Lotmani mõistes sekundaarset) modelleerimist.
Kirjandusteos
ise kuulub kunstilise modelleerimise valda, aga ta on võimeline
representatsiooniks: ta
suudab sisaldada infot, keerulist materjali – ses mõttes esitab ta
lisaks nii zoosemiootilist kui keelelist tasandit, kombineerides
ümber ja moonutades nende tasandite väljendusvahendeid.
Kirjandusteos on
alati keele ja keskkonnataju suhtes natuke läbikumav. Ta on küll
kunstiline tervik, aga temas on samas jälgi vahetust keskkonnaga
koosolemisest ning ka keelelisest materjalist.
Zoosemiootiline
modelleerimine lähtub inimese bioloogilisest ülesehitusest, meie
meeleelundite ja närvisüsteemi võimalustest ning kasutab inimese
omailmas olevaid korrapärasid tajude ja tegevuste seostamiseks.
Looduskirjanduses avaldub zoosemiootiline modelleerimine sageli
autori kehalisusena, kehaliste kogemuste kirjeldustena, tihti ka
multisensoorsusena, erinevate tajukanalite kombineerimisena. Võib
öelda, et emotsioonid jäävad kuskile zoosemiootilise ja keelelise
modelleerimise vahele. Kui
zoosemiootilised komponendid on tekstis olemas, muudavad nad teksti
lugejale usutavamaks, ta haakub tekstiga paremini.
Keeleline
modelleerimine kasutab keele võimalusi objektide ja nähtuste
identifitseerimiseks ja informatsiooni edastamiseks. Looduskirjanduse
teoses avaldub keeleline modelleerimine tihti bioloogiliste liikide,
nende omaduste ja ökoloogiate, paikkondade ja olude kirjeldustena.
Keeleline modelleerimine kujundab tegevusruumi, milles sündmustik
toimub. Selle abil saab edasi anda teadmisi, õpetada.
Väga keerulistest
nähtustest (nt keskkonnasuhted) rääkides aga ei piisa justkui
ainult keelelisest modelleerimisest, vaja on ka kunstilist tasandit,
mille sees luuakse konkreetse autori- ja teosepärane kunstiline
ruum, kus põimuvad erinevad keeled: autori-, žanri-, kultuuriepohhi
keeled, stilistika, mis võimaldab edastada komplekssemat
informatsiooni. Looduskirjanduse puhul on kunstilise modelleerimise
tasand sageli seotud väärtushinnangutega, looduse ja keskkonna
väärtustamisega. Teksti kunstilisus on samas ka see, mis teeb
teksti enda väärtuslikuks.
Näide:
modelleerimistasandid Fred Jüssi loodusessees „Ohakas“. Selle kohta võib lugeda artiklit: „Biosemiootilinekriitika: Keskkonna modelleerimine kirjanduses“AKADEEMIAnr. 5 - 2013.
Zoosemiootiline
modelleerimine lähtub niisiis
inimese omailmast,
subjektiivsest maailmast: tajuvõimalustest ja
käitumuslikest/tegevuslikest võimalustest tajudele reageerida.
Zoosemiootilise
modelleerimise arvestamine võimaldab näidata, kuidas inimese taju
ja keskkond on vahetus tähendussuhtes. Samas on zoosemiootiline
modelleerimine suures ulatuses keeles
väljendamatu. See
väljendamatus on eriti ilmne, kui mõelda erinevatele tajudele: väga
väheste lõhnade või puuteaistingute kirjeldamiseks on olemas
täpseid vasteid. See, kuidas me asju ära tunneme, näib olevat
palju rikkalikum ja täpsem kui võimalused sellest kõnelemiseks.
Rootsi antropoloog ja semiootik Alf Hornborg on kasutanud
keele-eelsete tajumärkide mõistet. Erinevates silma-, kõrva-,
nina-, keele- ja nahaaistingutes on ainult väike osa seda, mille üle
on mõtiskletud, millele tähelepanu pööratud ja ühiseid
keelelisi vasteid otsitud.
Siin
võiks abi olla ungari päritolu juudi autor Michael Polanyi
(1891–1976) ja
eriti tema mõiste „vaikiv teadmine“ (tacit knowledge).
Polanyi oli kriitiline
positivismi ja teadusliku reduktsionismi suhtes ning rõhutas, et
teadmisel on alati personaalne ja konkreetne loomus. „Vaikiva
teadmise“ mõistet võib võtta märgimudelina. Selle märgimudeli
eripära on, et tajujale/interpreteerijale on kättesaadav ainult osa
märgist. Vaikiva teadmise märgil on kaks otsa: lähem ja kaugem /
proksimaalne ja distaalne ning ühelt teisele minev ülesehitus.
Polanyi jaoks on vaikiva teadmise esimene, proksimaalne pool alati
varjatud. Proksimaalsele poolele pole vahetut ligipääsu, see jääb
vaikivaks teadmiseks, mille saame heal juhul rekonstrueerida kuidagi
kaudselt. Vaikivas teadmises ilmub tähendus tagantjärele, „saame
targaks tagantjärele“. Vaikiva teadmise käigus tähendus koguneb:
üksikud eeltähenduslikud nähtused ja seosed proksimaalses pooles
ei ole üksinda tähenduslikud ega suuda meie tähelepanu pälvida,
aga kui nad on koondunud ja kogunenud, siis saame neist distaalses
pooles teadlikuks. Polanyi toob näiteks inimese näo. Inimesel on
väga hea võime tuttavaid nägusid ära tunda, aga kui peaks hakkama
ükshaaval kirjeldama tuttava näo eri omadusi või elemente, selgub,
et see on kohutavalt raske.
Suur
hulk meie keskkonnaseostest võib tegelikult toimida samal viisil:
meie kehades leiab aset hulk eri tasandite tähendusprotsesse:
immuunsüsteemis, neuroloogilisel tasandil jne. Kõigist neist
protsessidest ei saa me teadlikud olla. Aga teatud tingimustel võib
rakkude ja kudede keeruline kommunikatsioon tiheneda nii, et me ühel
hetkel paneme seda tähele ja suudame kognitiivselt sõnastada ja ka
kirja panna. (Nt heameel päikesepaistest, mudase ilma masendus jne.)
Loodusesseed
sisaldavad sageli viiteid autori kehalisele kogemusele, eri tajudele
(multisensoorsed kirjeldused). Teksti
jõuab sõnastatud kogemus, märgisuhte distaalne pool, mille varjus
on proksmaalne pool, hulk vahetuid keskkonnatajusid, mis teksti ei
jõua. Siin on olulisel kohal autori kui bioloogilise olendi keha
seondumine füüsilise keskkonnaga, ilmastiku, looduse rütmidega
jne, mida ei tohiks tähelepanuta jätta.
Loodusessee
ei ole niisiis efektiivne vahend vahetu keskkonnakogemuse
edasiandmiseks: sõnu ja mõisteid, mida kasutada, ei ole piisavalt,
tegelik kogemus on märksa rikkalikum, mitmekesisem ja
partikulaarsem. Loodusessee võib aga inimesele meelde tuletada tema
enda minevikust mälestusi sarnastest läbielamistest ja seeläbi
uuesti esile kutsuda ka hulga vahetumaid mäluseoseid. Või siis võib
loodusessee inimest niivõrd köita, et ajab teda otsima keskkonnast
sarnast kogemust.
See
olekski kõik, kui poleks kunstilise modelleerimise tasandit. Et aga
loodusessee töötab ka kui kunstitekst, keeruliselt erinevatest
keeltest ja koodidest läbipõimitud tervik, see avardab märgatavalt
võimalusi, kuidas üsna keerukat keskkonnasuhet üldse saab
kommunikeerida. Kunstiline modelleerimine tasakaalustab
zoosemiootilise modelleerimise väljendamatust ja võimaldab
keskkonnasuhte adekvaatset esitust. Kunstilised mudelid võivad ka
oma objektist lahkneda, toimida iseseisvana ja omandada iseseisva
tähenduse ja väärtuse ning hakata omakorda inspireerima uusi
tähendusseoseid, tõlgendusi ja arusaamu. See on iseloomulik just
kunstitekstidele, mitte paljastele keskkonnakirjeldustele, kus on
esiplaanil keelelise modelleerimise tasand, mida on ilma ligipääsuta
tegelikule keskkonnale küllalt igav lugeda. Kunstilist teksti saab
aga lugeda ja nautida ka juhul, kui meil kirjeldatava reaalse
keskkonnaga mingit seost või kogemust ei ole.
Vahetekstideks
olid Mart Mägra (luuletajanimega
Vesipapp) luuletused.
Rändav järv
On kuskil kohanimi Kurepõllu. Siin
künnis kured.
Suur eluhulk kui ilmutuse ime. Põllu
raamistuses
lind linnu kõrval. Sadadena. Mustas
nelinurgas.
Pilt koonduslaagri hallidest. Või
vennaskalmistu,
kus kivikülv nii ühetasane. On
hallid märgid mustal.
Lindvabad linnud seatud piirist üle
astumata,
mis sündmus vastu loodust,
ebakorraline, äraspidine. –
On keegi sõnastamas asju, mille
väljendus on asi ise,
sest loodus lihtsalt lahendab ja
taastab tasakaalu:
põld lendu tõuseb nagu rändav
järv ja muutub lindudeks.
Kokkuvõtte tegi Mirjam Parve.
No comments:
Post a Comment