ERROR #48 Jaanika Juhanson. Viga teatris. Võimatused ja võimalused

Lavastaja ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia programmijuht ja etenduskunstide lektor JAANIKA JUHANSON kõneleb oma isiklikust kogemustest lähtuvalt vea võimatustest ja võimalustest teatris.

Von Krahli Akadeemia, 14.04.2014

Foto Kristin Orav

Mis on viga? Esimene võimatus, millega rinda pistan on võimatus viga defineerida. Viga tundub intuitiivselt midagi vale, eriti kombinatsioonis teatriga. Keegi üritab midagi tsenseerida, piiridesse paigutada või lõhkuda. Minu jaoks tähendab viga midagi, mis pöördumatult rikub midagi. Meil on miski, mida mingisugune välimine või sisemine jõud muutma asub, mille järel ei ole seda miskit enam oma algkujul. Eeldame, et see uus miski on veana halvem, ootamatum või harjumatum. Siit lähtuvalt tekib küsimus, aga miks see vale on? Kas siit ei saa sündida midagi uut? Kus on (rikkumise) piir? Kas viga saab teha tahtlikult?

Käesolev ettekanne resoneerub aasta eest Eesti Muusika Päevadel arutlusega sellest, mis on eetiline ja ebaeetiline teatris. Selles kontekstis tekkis mul nüüd küsimus, kas viga teatris tähendab ebaeetilisust? Kas ebaeetiline teater ei olegi siis teater? 

Minu jaoks tähendab ebaeetilisus tahtlikku füüsilist või õelalt suunatud vaimset kannatust. Piir jookseb sealt, kus tahtlikult või tahtmatult kaob reaalsuse ja teatri piir ning reaalsus lööb meid näkku. Kuid samas neid piire teater kompabki. Eetika ei tule teatris esile seni, kuni ei rikuta üldinimlikke piire. Ebaeetiliseks võib osutuda ka situatsioon, kus samaaegselt eri teatrite järgmise aasta programmis esineb sama näidend, autoriõiguste rikkumine, ideede vargus, ebaausus, leigus, klatš, argus, ebaausus jms.

Millal mina tegin vea? 

• Et ma kohe kindlakäeliselt ei surunud näitlejate mässu maha? Ei rääkinud inimestega?
• Et ma lasin ennast teelt kallutada või valisin vale fookuse.
• Et ma ei ole lõpetanud koostööd inimestega, kellega tunnen, et koostöö ei klapi.
• Et valisin kaastööliseks õppejõu.
• Et olen valinud enda jaoks vale teema.

Kõikidele neile punktidele leiaksin kohe vastandpunkti, mis tõestavad, et nendest "vigadest" võib tekkida uudne lahendus, midagi erakordset või on "viga" osutunud pikemas perspektiivis kuidagi oluliseks. 

Ka publikuna, kui me saame aru, et midagi juhtus, siis ka siin võib see "viga" osutuda eriliseks oma ainukordsuses. See, et mingisugune päris asi juhtub ainult siin ja praegu on vea võimaluses teatrisse nö sisse kirjutatud. On jääk, mida me ei saa lõpuni ära seletada. Et lavastuses on mingisugune katkisus, mingisugune juhus, ebakorralikkus või rebend. Kas me saame seda esile kutsuda? Ma olen püüdnud meeleheitlikult teha neid vigu. Võimatus võib olla võimalus.

Jaanika Juhansoni portfooliot saab näha siit.