ERROR #42 Gerhard Lock: Hüperteadvus ja hetkes olemine. Errori rollist muusikalises vabaimprovisatsioonis

Muusikateadlane ja helilooja GERHARD LOCK kõneleb errori rollist muusikalises vabaimprovisatsioonis

Von Krahli Akadeemia, 17.03.2014

Seminari lindistust on võimalik kuulata siit.

Foto Liisi Järve

Rääkides errorist ehk veast loomingus tuleb eristada eksimusi struktuuri ehk süntaktilisel tasandil stiili või loomesüsteemi semantilisel tasandil rikastavatest kõrvalekalletest. Esimesed võivad juhtuda kogemata ja need on enamasti soovimatud, teised seevastu rakendatakse sageli teadlikult selleks, et kunsti vastuvõtjat üllatada ja vastava stiili piire kombata või hoopis laiendada. Muusikas on erroril üsna kahetine roll. Kompositsioonis võib see olla sõltuvalt stiilist kas absoluutselt taunitav või teatud tingimustel siiski teretulnud arengut soodustava tegurina. Interpretatsioonis on see praktiliselt taunitav ja professionaalne esineja esineb igal hetkel veenvalt.

Muusikateadlasena on oluline rääkida improvisatsioonist. Kas errorit kui sellist on üldse eksisteerib improvisatsioonis? Mida error tähendab?

• Error : viga, eksitus, hälve
• Err : eksima, kõrvale kalduma
• Errancy : eksimine, ketserlus

Näeme, et ühel sõnatüvel on lai tähendusväli.

Arnold M. Zwiky keeleteaduslik pilk eristab kahte tüüpi vigu:

• Tahtmatud vead, rikuvad lingvistilist struktuuri
• Tahtlikud vead

Zwiky toob esile, et vigadega vastamisi olles kalduvad inimesed arvama, et kõneleja/kirjutaja:

• ei tunne reegleid
• pole õppinud
• ei oska

Zwiky meelest tuleb keskenduda sellele, mida kõneleja/kirjtaja teeb, millega käib alati kaasas mingi süsteem või põhejndus, ja mitte peatuda sellel, mida nad ei oska.

Error loomesüsteemis :

• eksimused struktuuri ehk süntaktilisel tasandil
• kõrvalekalded semantilisel tasandil

Error´il on muusikas kahetine roll. Kompositsioonis võib error sõltuvalt stiilist olla taunitav (tahtmatud vead), kui teatud tingimustel soodustada arengut (tahtlikud vead). Professionaalne esineja peab igal hetkel mängima nii veenvalt, et kuulaja veast aru ei saaks.

Muusikalisteks helideks võib pidada kõla, müra, heli või kõlakogemust, millel on oma funktsioon ja otstarve, mis on loodud inimgrupi poolt ning tunnustatud muusikana mõne inimgrupi poolt.

Hetkes kompneerimine (instant composing) ühendab hetkes töötamise kavatsusega midagi luua publiku kohalolul. Improviseerimise printsiibid on alati seotud vabaduse ja struktuuri küsimustega. Intuitiivne muusika (intuitive music) on muusikalise imrpovisatsiooni vorm, mis baseerub hetkes loomisele, millel puuduvad puuduvad etteantud reeglistik ja printsiibid.

Intuitiivne muusika võib esmapilgul näida vabaimprovastiooni sünonüümina, kuid K. Stockhausen rõhutab erinevusena selle kollektiivset intuitiivset aspekti, emantsipatsiooni tuntud muusikalistest stiilidest ja meditatiivset dimensiooni.

Markus Stockhausen leiab, et intuitiivse muusika puhul pühendub muusik kuulamisele, hetkes olemisele, fantaasiale ja loob muusikat intuitiivselt. See lähenemine erineb improvisatsioonist, mis reeglina tähendab tuntud või eelnevalt määrateltud materjali variatsioone.

Improvisatsioon aktiveerib teadlikul või alateadlikumal tasandil juba ajus olemasolvaid struktuure.

Teadvus on psüühika võime peegeldada psüühikavälist maailma ja iseennast, märgib ka normaalset virgeseisundit, selge mõistuse juures olekut. 

Gary peters ütleb, et improvisaatori paljuteadustatud hüperteadvus ei tohiks olla piiratud intersubjektiivse, empaatilise teadvusega dialoogipartneri suhtes, vaid pigem laienema fundamentaalsematele küsimustele tegevuse alguses ja jätkamisest. Tantsija Susan Leigh Foster mainib, et teatud tüüpi hüperteadvust vahetus tegevuse ja üldise vormi ning nendevahelist seost, seost selle vahel, mis just juhtub, mis on juhtunud ja mis hakkab juhtuma. Nüüd-hetk on alati meiega kaasas, mil minevik kaob ja tulevik on alles ees. Me ei suuda sellest kinni haarata. Kui me suudame selles nüüd-hetkes olla, siis võime siseneda igavesse olevikku ja improvisatsioon võimaldab seda.

W.S. Howell´i viietasandiline teekond suhtlemispädevuse saavutamiseks:

Improvisatsioon on sotsiaalne interaktsioon, mis eeldab kuulamisoskust ja suhtlemispädevust. Avatud dialoogis peaksid errorid taanduma vahejuhtumiteks ja muutma kasvamise võimaluseks.

Kui juhtub noodiline, rütmiline või harmooniline error, siis T.C. Whitmer ütleb, et seda ei tohi parandada, vaid kaustada loomingu järgmistes faasides ning nö ehitada oma mängu sisse. Whitmer leiab, et ei tasu karta valesti mängimist, kuid hoiatab samas tähelepanelikkusele, kui mäng muutub mängija jaoks ebahuvitavaks. 

Improvisatsiooni 5 dilemmat:

hetk vs kestvus

erinevus vs samasus

rahulolu vs frustratsioon

stabiilsus vs stimuleerimine

lähedus vs distants

Improvisaatoril tuleb need 5 dilemmat lahendada, luues põhiliselt naudingut ja meeleolu, kuid esitada ka väljakutseid ning ületada neid suhteliselt stabiilseid kvaliteete. See võimaldab improvisaatoril väljuda sissetallatud printsiipidest. 

Muusika vormikujundavad printsiibid C. Kühn´i kohaselt:

Kordus: ideed ja elemendid (motiivid, osad) korduvad muutumatul kujul

Variant: elemendid varieeruvad, sarnased

Erinevus: elemendid on teistsugused, kuid ilma kontrastita

Kontrast: elemendid püüdlevad üksteisest eemalduda või üksteise vastu

Seostamatus: elemendid on üksteisele võõrad, ei ole omavahel seotud

Kokkuvõttes selgub, et error esineb improvisatsioonis positiivse nähtusena!

Foto Gerhard Locki erakogu

Diskussioon:

Kuidas vabaneda partituurist?

Kas improvisatsiooniks peab olema omandanud partituuri?

Kas instrumenti saab õppida improvisatsiooniga käsikäes?