Vestlusringi helisalvestust on võimalik kuulata siit.
Kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UTi haridusprogrammis toimunud vestlusringist tõukuvalt kutsuti osalejaid üles kirjutama kunstikriitikat festivali näitusest "Prada Pravda". Järgneb maalikunsti eriala magistrandi Maarja Nõmmiku artikkel ühest teosest näitusel.
Alevtina
Kakhidze „Unlimited“ („Piiramatu“)
Ukraina
kunstniku Alevtina Kakhidze (s 1973) installatsioon „Unlimited“ Tartu Y-galeriis ning Tartu ülikooli peahoones
toimunud loeng-performance “The evolution
of consumer desire developed at about ten times its usual speed” ehk “Kümnekordse
kiirendusega tarbimisiha evolutsioon” on osa projektist „The most commercial
project“ („Kõige kaubanduslikum projekt“). Kunstnik on tuntud joonistuste
poolest, millel ta kujutab vabalt, peaaegu baroklikult mõjuva joonega
disainerkaupu, mida ise ihaldab. Käsitletaval näitusel tegeleb kunstnik tarbimise
põhimõtetega.
Et
Kakhidze joonistustest rääkima hakata, peab mõistma tema sidet oma tööga.
Ida-Euroopa nõukogudejärgsest ühiskonnast kapitalistlikku Läände sattunud
Kakhidze nägi välismaal viibides esimest korda disainerbutiike, uhkeid
vaateaknaid, õitsvat brändiimago- ja tarbijaühiskonda. Kuna kallite
firmamärkide tooted on enamikele inimestele vaid vaatamiseks, mitte omamiseks,
hakkas kunstnik kaupu joonistama. Kunst oli tema võimalus kogeda ihaldusobjekti
reaalse omandina. Tulemus on isemoodi kiiksuga tarbimine. Kakhidze joonistused
võrduvad tema jaoks reaalsete objektidega ning ka tööde hind vastab kujutatule,
joonistus on disainitud ese.
Kakhidze
võib kujutada kõike, mida soovib – igast objektist saab joonistuslik fakt. Omal
moel küsib Kakhidze looming vaatajalt: „Mis on kunst?“ või veelgi täpsemalt
„Mis võiks olla selle rakenduslik eesmärk?“. Projekti raames on kunst tema
jaoks viis tarbida reaalsust nii, nagu ta seda tahab. Samastades joonistused
kujutatud objektidega, tehes need ihaldatud esemega võimalikult identseks
(hind), loob Kakhidze reaalsuse, milles võib endale kõike lubada. Duchampiliku
absurdsusega ähmastab kunstnik tavalise kauba ja kunsti piire. Ta ei ole enam kõrvalseisja,
ta on iseenda tarbimisvajaduse looja ja piiramatu rahuldaja. Kakhidze on kunstist
nõnda teinud tarbimisühiskonna maketi.
Y-galeriis
esitatud butiigisarnane õhkkond ning paljundatud fotokoopiad on Prada Pravda kataloogis esitletud Kakhidze
projekti edasiarendusena. Kopeerimine võrdub nüüd disaineresemete
kopeerimisega. Kataloog on küll teose pealkirja „Unlimited“ (2013) tõlgendanud
järgneva küsimuse abil: „Kui luksuskaup ja traditsiooniliselt ka kunst on
võimalikult unikaalne ja kallis, siis miks on Kakhidze joonistused odavad ja
nende hulk piiramatu?“ (lk 30). Samas on Kakhidze varemgi oma loomingut
sarnaselt ekponeerinud ka tegelikes poodides, samasugune installatsioonina ning
küsimuse peale: „Kas võime mõne endale jätta?“ on kunstnik vastanud eitavalt.
Iga koopia on tema jaoks kaup ning selle väärtus võrdub igas olukorras tegeliku
esemega. Parimal juhul puudutab probleemipüstitus kõrgmoe väärtuse ja selle kvantiteedi
suhet või kunstiteose realistlikkust luksuskaubana, kuna seda ja selle
hinnalist väärtust saab kopeerida. Teisest
küljest võib pealkirja tõlgendada kui kunstniku avastust, et nii nagu ta saab
kauba omastada seda joonistades, võib ta ka luua mitu kaupa, neid uuesti
tootes. Igal juhul säilitab iga
individuaalne koopia originaali hinna. Arvestades, et Kakhidze töid ka
reaalselt müüb, väljendub olukorras jällegi tarbimisühikonna järgmine etapp – tootmine
vastavalt nõudluse kasvule.
Kas
kunstnik on mõelnud koopiaid luksusesemete või nende koopiate pakkumisena, ei
muutunud seega minu jaoks oluliseks, kuna autori algatatud mõtteliin: joonistulik
kujund = ese, võib sama edukalt mõjuda nii printeritinti kui ka
joonistusvahendeid meediumina kasutades. Oluliseks muutus luksuliku poeakna või
väljapaneku õhkkond ning kopeeritud joonistuste väljenduslikkus. See, et kunst
võib mõjuda poeakna kontekstis usutavalt, väärtustab nähtut täiesti uuel,
võimaluste tasemel. Üksikust joonistusest on lihtsalt saanud kaubavalik, nagu
Prada käekoti disaini esitlev prototüüp saab mitmeeksemplariliseks kaubaks
Prada tootevalikus.
Kunstniku
vaatepunktist lähtudes, saame mõelda, mis on üldse see, mida tarbime. Ese või
idee? „Disainerjoonistus“ tõestab, et tarbekauba puhul on selle vorm
arbitraarne, kui suudame end veenda. Kunstnik
on loonud uue vormi, millesse tarbimise põhimõtted asetada, ja mitte ainult
enda, vaid vaataja jaoks. Teoste esteetiline realistlikkus, mis asendab
tootedisaini; algsele objektile väärne hind ja teoste asetamine mõjuvasse
keskkonda (kaugel ei ole sarnaste väljapanekutega Tartu Kaubamaja) paneb mind
vaatajana paratamatult nentima, et tajun neid ehtsate luksuskaupadena. Rääkimata
veel teadmisest, et ühtegi tööd galeriist kaasa võtta ei tohi. Kuigi lehtedel
on reaalne hind, ei suuda enamik näituse külastajaid neid endale lubada, nagu nad
ei suuda osta 1000-eurost kleiti Kaubamajast. Tabades end mõttelt, et mind
valdab galeriitingimustes sama tarbimissoov, mis eksklusiivses poeski, jõudsin
omakorda järelduseni, et tegelikult tarbin teadmist luksusesemete omamisest,
mitte eset kui objekti. Tarbitakse sotsiaalset uhkustunnet. Seeläbi vabastab
kunstnik mind petlikust esemekesksest mõtteviisist ning pakub võib-olla
endalegi teadvustamata asemele lihtsa viisi luksuse ideed tarbida hoopis teises
vormis. Miski ei keela mis tahes näitusekülastajal meeldivaid esemeid
joonistamast ning väärtustamast tarbimise uue vormina. Paradoksaalsel kombel
lahendab Kakhidze kallihinnaliste luksuskaupade tarbimise probleemi, meenutades
mulle absurdimeistrist dadaisti tsitaati [2]–
luksuskaupade omandamise probleemile ei ole lahendust, kuna nende tarbimine ei
ole kunagi probleem olnudki. Vaataja peab vaid vahetama tarbija rolli tootja
rolli vastu.
Selles
valguses on installatsioon mõjuv, käivitades aktuaalselt vajaliku diskussiooni
konsumerismi olemusest. Kusjuures on teos näituse „Prada Pravda“ kontekstis
eriti sobilik. Joonistuste teostus on tehniliselt meisterlik ja sundimatu, kujutatud objektid luksuslikud ehk Kakhidze
looming on ilus. Samas väljendab installatsioon just tänu esteetika ilule tõde tarbiva
inimese mõttemaailma kohta. Nimetaksin Kakhidze loomingut kunstiks par excellence, kuna haruldase juhuna on
kunstniku looming ühiskonna tegelikule tendentsile andnud usutava, relvituks
tegevalt loogilise vastuse. Seda hoolimata kunstniku algsest nägemusest näituse
mõju kohta. Igal juhul tekib tunne, et kunst on oma elujõudu ühiskonnale
jällegi meelde tuletanud.
No comments:
Post a Comment