31.10.2012 Tartu Kunstimuuseumis (Raekoja plats 18, Tartu)
Kultuurilehe Sirp kunstitoimetaja Reet Varblane arutles Semiosalongis Eesti kaasaegse kunsti maine üle meedias, kaasaegse kunsti (KK) suhtes negatiivse hoiaku tagamaade üle ning analüüsis sõnakasutust kunstikriitikas. Varblane soovis salongi läbi viia pigem vestluse kui loenguna ning suunas arutelu teise poole samal ajal Kunstimuuseumis üleval oleva näituse “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika” (kuraator Rael Artel) tööde poole (Kai Kaljo, Jaan Tooming, Raul Meel jne).
Kordamine või hilisem ülemõtlemine peaks kaasa aitama millegi omaksvõtmisele, kodustamisele, ent praeguseks Kunstimuuseumis juba kaks kuud üleval olnud näituse efekt tundub olevat vastupidine - üha suurem võõristus KK-i suhtes. Varblane viitas Mihkel Kunnuse 26.X Sirbis ilmunud artiklile, kus viimane võrdles KK-d karjapoisiga, kes külarahvast järjest kaasa kutsub, ent oodatud hunti ei kusagil..
Kunnuse artikkel viitas omakorda Marek Tamme arvamusartiklile Postimehes (23.IX), "Kaasaegse kunsti paradoksid".
Miks ometi on KK-l meie ühiskonnas nii närune positsioon? Marge Monko sai just (31.X, EKA) Henkel Art.Award kunstipreemia, rühmitus OÜ Visible Solutions pälvis Balti Assamblee kunstipreemia (28.IX, KKEK), seega meie KK saab välismaal tunnustust. Miks mitte Eestis?
Rael Artel kirjutab näituse kataloogis, et eksponeeritud tööd tuleks tänase päeva kontekstis kriitiliselt ümber mõtestada ning 90ndatest üle saada ja edasi liikuda ("Möh?..." näituse kataloog, lk 5).
Ilmselt on praegu KK-i renomee halvem kui 90ndatel, kuna siis ei öeldud avalikult, et KK asub kultuurikontekstis närusel positsioonil.
Varblane tsiteeris Hanno Soansi (7.X, EE): "Samuti on naiivne loota, nagu kõlasid mõned avamiskõnedes välja öeldud motiivid, et uuel eksponeerimisringil avaneksid laiema publiku hingeaknad ja nad võtaksid skandaalidest sasitud kunsti vastu objektiivsemalt, osates neis näha juba möödunud ajale omast problemaatikat."
Vahepeal tekkinud uued teadmised ei aita meil töid paremini mõista. Juba Toomiku teose esialgsel eksponeerimisel (Raivo Kelomehe kureeritud näitusel Artmix Pirita teel 1992) oleks võinud ümber olla selgitavam kontekst, võib-olla poleks sellest siis nii palju poleemikat hiljem üles kerkinud. Praegu on tööd eksponeeritud väga tihedas tähendusvõrgustikus, mis koosneb nii koos nendega üles pandud ajaleheartiklitest kui ka näiteks festivali ART IST KUKU NU UT ajaloost.
Sõnavara, mida KKi käsitlemiseks kasutatakse, on Varblase sõnul tähendusrikas. Näiteks valis Rael Artel oma näituse pealkirja sõna "klassika", mis on libedale teele minek, kuna sõna konnotatsioonid kätkevad endas kindlaid reegleid ja minevikukunsti. Ent nagu näituse kataloogi sissejuhatavast tekstist selgub, on Artel sellest teadlik ning paneb ette KK-i olulistest teostest mõelda kui "suurest sõlmest mõnes kirjus koes või läbikasvanud ja tihedaks põimunud pusast võsas, mis on seotud koe- või džunglistruktuuri lugematute teiste punktidega." (kataloog lk 5) Artel lisab: "Arvan, et kaasaegse kunsti käekäigu seisukohalt on ülioluline uuesti läbi arutada ja lahti harutada need sõlmteosed, mis on muutunud meie kultuuriruumis ja kollektiivses teadvuses pidevalt ringlevateks referentpunktideks, mille põhjal tekivad arusaamad ja arenevad erisuunalised diskussioonid." (samas)
Teiseks, Marek Tamme tsitaat, millele viimasel ajal KK-iteemalistes aruteludes sageli viidatud on, on tsiteerimisel küll korrektselt esitatud, ent parafraseerijatel kipub ununema üks oluline komponent. Marek Tamm kirjutas Postimehes lause: "Ma ei tea vist ühtegi teist kultuurivaldkonda Eestis, mille avalik positsioon oleks närusem kui kaasaegsel kunstil." (23.IX, AK) See komponent on sõna vist, mis jätab originaalväitele sisse kahtlusmomendi, eksimisvõimaluse ja ümberlükkamispotentsiaali, ent hilisemates viidetes on sõna unustatud, muutes väite justkui tõeseks. Samuti tekib küsimus, et kas KK-il on endal kehv kvaliteet või on kunstist rääkimise viisis midagi valesti.
Mitte avaldustes antud väärtushinnangud, vaid just kasutatud sõnad loovad lumepalliefekti, mistõttu tuleks kunstist rääkimisel pigem kasutada positiivseid sõnu. Varblane soovitas kunsti kogemisel lähtuda festivali avakõnedes kõlanud lausest: "Süvenege kunsti haisust hoolimata."
No comments:
Post a Comment