Fotograaf ja semiootik Madis Kats arutles Semiosalongis kunsti ja teaduse asukoha üle nii ühiskonnas kui nende enesemääratluses. Praeguses olukorras põeb kunst enesekindla teaduse kõrval identiteedikriisi, kuna talle ei piisa lihtsalt kunst olemisest, vaid ta tahab olla midagi veel. Midagi sama lihtsalt, korduvate tõestuste najal töötavat nagu teadus. Seetõttu on kunstisfääri hakanud tungima teaduslikkusele pretendeerivaid detaile, nagu kõige selgitamine sõnade abil. Kuigi kunsti keel on pigem visuaalne, on ta teadust matkides hakanud opereerima verbaalses keeles.
Ent sellisesse olukorda tekib pigem segadus kui selgus, kui kunstnikud püüavad end teadusesarnaste vahenditega tõestada. Hea näide sellest on Tartus toimunud "Rahvusvaheline konverents, teaduslik konverents", kus kunstnikud püüavad täie tõsidusega ettekandeid teha, ent kui mõni tund järjest neid tekstipõhiseid teoseid kuulata, läheb juhe ikka väga kokku.
Teine Katsi näide teksti põhjendamatust toomisest kunstiteosega tegelemisse oli Paul Kuimeti fotonäitus "Läheduses", mille täiuslikku visuaalset teostust varjutasid kaastekstid galeriiseinal, mis justkui andsid ette, mida vaataja nähtust mõtlema peaks. Tekstid väitsid, et tegemist on fotouurimusega, mis muutis fotode vaba tõlgenduse võimatuks.
Eesti kaasaegse kunsti mõistmine on verbaalsuse ja mõistlikkuse poole kaldu. Imelikke tehnilisi termineid võib igas tähenduses kasutada ning seda agaralt tehaksegi. Paraku pole institutsionaal-kontseptualismis muud võimalust, kuna Kultuurkapitalilt raha ei saa, kui kunstnik on verbaalselt võimetu ning oma ideed korralikult selgitada ei oska. Paraku viib ideede kirjapanemine selleni, et kunstnikud mõtlevadki projektiterminoloogias, kaotades ära "tõlkimatu jäägi", mitteverbaalse väljenduse. Kõik peab olema lahti seletatud, aga kui kõik on lahti seletatud, pole enam kunstiteost.
Seetõttu on parim kaastekst selle puudumine või väga lühike ja otsekohene.
Huvitav näide on dokumentaalkontseptualistika, kus kujutised esitatakse ilma kohustusliku kontseptsioonita ning tänu sellele muutub kujutise vahetu mõju oluliselt suuremaks. Visuaalne info võib kõnetada inimesi ka igasuguse eelteadmiseta; kunstiteose mõistmiseks ei pea olema kunstiteadlane.
Teaduse- ja kunstikeele põhiline vahe on see, et kui teaduses on igal tähistajal konkreetne tähistatav, siis kunstis nii ei ole, pigem on tähistaja ja tähistatava kombinatsioone palju ja need on lõdvemalt fikseeritud.
Üks näide sellest, kui kunst on tunginud teadusesse, on arhitekt Hundertwasseri tööd, kes disainis maju kui maale, kuna leidis, et inimesed tunnevad end kunstikeskkonnas lihtsalt paremini.
Tänapäeval on see, mida kunst teadusega jagab, ühine hirm tõsiseltvõetamatuse ees, mistõttu kipuvad mõlemad loobuma lihtsast suhtlusest. See väljendub tabusõnades, mis püütakse vältida nii kunstist kui teadusest rääkides: ilu, harmoonia, armastus, tasakaal.
Salongi videosalvestus:
No comments:
Post a Comment