#8 Tanel Rander maastiku retoorikast

11.05.2011 Ülikooli 18-022, Tartu

Tanel Rander, kunstnikunimedega c:, chaneldior ja chaneldyor, kõneles peahoone krüptis sellest, millest kõneleb maastik. Psühhogeograafia ja urbanistika sugemetega teema tegeleb isikliku maastiku kaardistamisega, kuhu kanda päritolu & juured, ent ka soovide suund ja geograafiline huvipunkt kaardi suhtes.

Suure kartograafilise narratiivi, mis nõuab, et maailm oleks silme ees selge nagu inimese pale, kaasaegne tendents on koondada põhja ja lääne suund üheks paradigmaks, mille suunas elatakse, kus on tähtsad ja tulevikku suunatud kohad. Idafoobia on ida muutnud marginaalseimaks ilmakaareks, mis jääb ikka selja taha, mitte silme ette.

Kas on võimalik luua maastikuga suhtlemise keel? Loomuliku keele eelne keel, looduse ja kultuuri vahelisest müürist läbi minev keel. Keelemäng, kus maastiku metafoorsus avaldub inimese keha kaudu (tänavanimi Pikkjalg, väin Kura kurk), on üks näide maastiku ja inimese vahelisest suhtest. Panmetafoorsus - kõige kohta võib öelda ükskõik mida, kui metafoor töötab. Inimene on saar.

Tõepoolest, maailm sünnib mingil hetkel aatomi lõpmatult väikesest kõrvalekaldest, mis algatab kohtumise teise aatomiga, viib ühelt kohtumiselt teisele jne, hoides käigus kogu ahelreaktsiooni. .. Et kohtumine tekitaks „maailma”, ei tohi see jääda aatomite, elementide, inimeste või mille tahes „põgusaks kohtumiseks”, vaid see peab olema kestev kohtumine. .. Maailm on niisiis kohtumine, mis on võtnud püsiva kuju ja muutunud sellega kogu tegelikkuse, kogu paratamatuse, kogu tähenduse, mõistuspära ja ajaloo aluseks. Preeria on tühi; see tühjus on olemuslik, hädavajalik igasugusele aleatoorsele kohtumisele. Kohtumise filosoofia on tühjuse filosoofia, selle ainulaadseks „objektiks” (kui see sõna siia veel üldse sobib) on tühjus, olematus, eimiski.

Jüri Lipping, Marxism ja juhus, Sirp 14.08.09

"Lääs" (maaliseeriast "Geneesia")
Tanel Rander