#10 Kaisa Eiche kehast, keelest ja piiridest

27.04.2011 Ülikooli 18-022, Tartu

crossing borders is the first condition of any realization

the eternal dynamic of life consist of construction & deconstruction of borders

potential energy is transformed into mechanical, biochemical, sexual, psychological and social energy

living body is a fetish

enjoy me, abuse me, I am your artist

Kunstnik, Y galerist, kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT korraldaja ning Tartu Kultuuritehase ja Müürilehe kolleegiumi liige Kaisa Eiche kõneles Semiosalongi viimasel kohtumisel performance-kunstnikest Mike Hentzist ja Marina Abramovićist. Arutlus kehakeele lugemise oskusest kunstist ja nii keha kui publiku taluvusläve piiride nihutamisest põhines kahe kunstniku performance'itel.

Kaisa juhtis kuulajate tähelepanu kohe alguses keha käsitlemisele protsessikeskses kunstist, vastandina objektikesksele. Keha kui tajuaparaat, mitte figuur, vaadeldav objekt.

Kunstniku ülesanne on tegeleda esteetikapiiriga kunsti ja mittekunsti vahel, selle piiri laienemise lõpp-punkti otsides.

Mike Hentz, Slapping 1976
In a random system, having chosen 100 artists, Mike Hentz visited them at home or at public spaces or at openings of their exhibitions, coming there at a certain moment with a photographer, dressed in red, and slapped them in the face as a performance. He then handed them each a letter with his contact directly after the performance. After the 10th artist he stopped doing the performance because he became famous for it.

http://mikehentz.com/1975-79/

Kaisa kirjeldas üht performance'it, mida on teinud nii Abramović töö- ja elukaaslase Ulayga (Light/Dark 1077) kui Eiche ise Mike Hentziga (KLIIMA 2009). Performance'it viivad läbi kaks vastakuti istuvat inimest, kes annavad teineteisele kordamööda kõrvakiile. Protsess seisneb usaldamises, keskendumisvõimes, partneri kehakeele lugemises. Alustatakse ja lõpetatakse kokkuleppel. Kaisa palus remake'i tegemiseks kedagi publiku seast endaga koos sessiooni läbi viima. Otsekohe tõusis kaks kätt, esimene sai valituks.

Kaisa istus vabatahtlikuga vastamisi ruumi keskel väikesel vaibal, kes võis valida poole ja lüüa esimese kiilu. Publik jälgis pingsalt, kuidas Kaisa ja vabatahtlik teineteisele kordamööda hoope andsid, kuulates samal ajal viimase reflektsioone, mida ta Kaisa näos näeb, kuidas kummagi löömisoskus on ning kuidas ta end selles olukorras tunneb. Kui Kaisa küsis, et miks sa naerad, sai ta vastuseks: "See on ühelt poolt näitamine, et I'm above this ja teiselt pool ebakindluse varjamiseks." Performance muutus mänguks. Kaisa lõpetas.