Thursday, March 14, 2013

#26 Roomet Jakapi: Kuidas konstrueeriti ihust lahkunud hinge

14.03.2013 klubis Kink Konk (Vallikraavi 4, Tartu)

Seminari helisalvestust saab kuulata siit.


„Mis siis pärast saab?“
Hinge ja keha rännakuid pärast surma võiks kirjeldada järgmine skeem:



Skeemi tuleb lugeda vasakult paremale.
Esiteks maine elu: kõige lühem, osalt kõige tähtsam, teisalt jälle tühiseim osa, mil inimene kui hingestatud olend elab, tegutseb, mõtleb oma patuseid mõtteid.
Mis saab pärast surma?
Kõigepealt käsitleme keha rännakut. Teatava punktini on see üsna lihtne. Keha sureb, maetakse, laguneb. Keeruliseks läheb asi surnuist ülestõusmise punktis. Pauluse 1. kirjas korintlastele tehakse väga selgeks, et ülestõusmine on ihulik: surnuist tõuseb üles keha. See ei ole aga seesama, mis maha maeti. Mingil müstilisel moel, saab selllest, mis hauda pandi, ülestõusmise hetkel midagi muud, mis ometi on endisega seotud. Paulus võrdleb seda seemne külvamise ja vilja tärkamisega: maine ihu külvatakse ja vaimne ihu äratatakse üles.

Ülestõusmisele järgneb kohe viimsepäevakohus, mida on kirkaimalt kirjeldet Ilmutuseraamatus. Järgneb vastavalt kohtuotsusele taevas või põrgu; igavene õndsus või õnnetus. Nii taeva kui põrgu jaoks on vaja nii hinge kui keha, sest mõlemad osalevad maises elus nii vooruslikes kui patustes tegudes ja taevane õndsus on autasu tegude eest maises elus, mida peavad saama nautida nii keha kui hing; põrgus tuleb vastavalt piinata nii pattu teinud keha kui hinge.
siit koorub välja rida filosoofilise koega probleeme.
Kui arvata, et surnuist üles tõusev keha on mingis mõttes identne maise kehaga, siis mis tagab nende identsuse? Kas tuleb kokku panna täpselt seesama keha? (Aquino Thomas küsib: mis eas meid üles äratatakse? Ja vastab: parimas eas!
Ent millest siis surnuist ülestõusev keha täpselt koosneb?
17. saj mõtlejate jaoks oli see väga konkreetne küsimus. Mitu eri vastust: kas ülestõusev keha pannakse kokku samadest aatomitest, millest koosnes maine keha? (See eeldab, et need on säilinud ja korjatakse kokku, taastatakse.) Teine võimalus on, et mitte kõik, aga midagi peab olema säilinud, sellele pannakse ports mateeriat juurde. Kui võtta seemne ja vilja võrdpilt – kui palju peab „külvatud viljast“ järel olema, et saaksime selle sama keha üles äratada? Kolmas võimalus on väita, et pole tähtis, millest keha koosneb, identsuse tagab seos hingega, millega see keha maises elus seotud oli.
Lisaks ollakse ühel nõul, et surnuist ülestõusvad kehad on hävimatud. Õndsate kehad on lisaks ka hiilgavad/kirkad, ja peale selle väledad, võivad liikuda väga kiiresti – ajalooliselt on seda mõeldud just ruumiliselt, füüsiliselt. Väga kerge ja kiirestiliikuva kehaga on võimalik minna üles kinnistähtede sfääri taha, kus on õndsate asupaik. On täiesti füüsikaline asjaolu, et raske kehaga ei lähe taevasse. täiesti füüsikaline asjaolu. Uus keha peab olema tehtud piisavalt kergest mateeriast, mida hing saab kiiresti liigutada.
Kellele kuulub see liha, mille kannibalid on ära söönud ja oma ihusse ladestanud? Surnuist üles tõusevad nii kannibalide poolt ärasöödud kui kannibalid ise ja kõik oma kehadega. Ülestõusmise hetkel peab ju igaüks tulema oma lihaga!
Kui toimub põletusmatus, siis on hunnik tuhka, see paisatakse merre – ja see keha peab üles tõusma? (Uusajal populaarse moodsa korpuskulaarfilosoofia raames, mis seletab kogu looduse toimumist kas lõpmatuseni jagatavate osakeste või aatomite konfiguratsiooni ja liikumise abil, tohib eeldada, et ka tuhas säilivad mingil viisil maist keha konstitueerivad osakesed ja Jumalale pole probleem need aegade lõpus kokku korjata ja uuesti koogid valmis mätsida.)
Locke tegeleb probleemiga: mis tagab isiku identsuse? Kui tähtis roll on seal kehal, kui tähtis hingel? On moraalselt nõutav, et me saaks öelda, et surnuist tõuseb üles sama isik, kes maa peal elas – mis on moraalselt nõutav, sest õiglaselt karistada või autasustada saab ju ainult sedasama inimest selle eest, mida ta teinud on.

Hinge saatust vaadates tekivad omad probleemid.
Kristliku traditsiooni raames pole sugugi enesestmõistetav, et inimesel on olemas kehast eraldatav hing. On võimalik nii kristlik dualism kui ka kristlik materialism.
Dualistlikku käsitlust on läbi aastasadade esindanud katoliku kirik: hing eraldub pärast surma kehast ja võib sattuda kolme kohta/olekusse: eriti vagad inimesed võivad minna otse taevasse, eriti nurjatud otse põrgusse ja ülejäänud satuvad purgatooriumi, puhastustulle, kus neid kärsatatakse seni, kuni nad on puhtaks saanud ja lähevad lõpuks ikkagi taevasse, aga see võib võtta päris kaua aega.
Isegi kui hing on kehast lahkunud, on ka veel mitu võimalust.
Purgatooriumis pole mõtet karistada inimest, kes pole suuteline midagi kogema. Puhastustules olev hing peab olema suuteline tajuma karistust ja teadvustama-tunnetama iseennast endana, see pole mingi abstraktne tükk spirituaalset ollust, mis susiseb kusagil universumi nurgas, vaid eneseteadlik hing, keda karistatakse füüsilise tulega meile teadmata viisil – seega eeldatakse, et hing selles olekus on ärkvel.
Aga on ka kristlikke mõtlejaid ja konfessioone (nt seitsmenda päeva adventistid, väidetavalt ka Martin Luther), kes pooldavad vaadet, et hing pärast kehast väljumist küll ei lakka olemast, aga magab.
Reformatsioon aga hülgas katoliikliku purgatooriumi-õpetuse ja kohe tekkis probleem: katoliku õpetuses on hinge surmajärgne saatus selgelt kirjeldatud, aga kui purgatooriumi ei ole, siis mis hingedest saab ja kus nad on, kui eeldada, et nad on surematud?

Kristlik materialism (nt Thomas Hobbes; jehoovatunnistajad): materialism ja kehatu hinge võimalikkuse eitamine. Kuid isegi hinge kui substantsi või eraldi asja eitamine on võimalik viia kooskõlla õpetusega ihu ülestõusmisest. Kui lähed magama, siis täiega, ja kui üles äratatakse, siis ka täiega. Vahepeal ei ole lihtsalt mitte midagi. Elav, mõtlev keha sureb, vahepeal ei ole midagi, ja siis ärkab ta üles, tema jaoks justkui järgmisel hetkel. Surm on mitte-eksisteerimine.

Põhiküsimus loengus on, kuidas filosoofilistest doktriinidest tuletatakse teatavad nendega seotud surmajärgse elu käsitlused.

*Aquino Thomas
Hingekäsitluse põhilised allikad, nagu see lõpuks kõrgskolastikas formuleeritakse, on Vana Testament, Uus Testament ja antiikfilosoofia, A.T. puhul eelkõige Aristoteles. A.T. aristotelliku hingekäsitluse eripära on, et kui hinge mõistetakse keha vormina, peaks see tähendama, et konkreetne hing kuulub konkreetse keha (mateeriamoodustise) juurde lahutamatult. See vorm teeb mateeriast just selle keha, individueerib selle, on selle olemuseks, selle persooni olemuseks, mis neist kokku moodustub. Ometi leiab AT kristlasena, et hinge ratsionaalne aspekt on kehast eraldatav, sest tal on seda doktrinaalsetel põhjustel vaja: tal on vaja purgatooriumi ja too on võimalik ainult siis, kui hing on kehast eraldi. Tegemist on mingis mõttes ad hoc-lahendusega: kuigi hing on keha vorm, leiab AT ometi võimaluse, et see on mingil viisil kehast eraldatav. Kehast eraldunud hing ei ole sealjuures identne isikuga; hing ja keha koos moodustavad isiku kui terviku. Kui hinge ja keha rännakud on lahknenud (vt skeem), on inimene ebatäielik, täielikuks saab lõpus, kui jälle kokku pannakse. A.T. on siiski üsna detailselt kirjeldanud, mis juhtub hingega vahepealses olekus.

*René Descartes
Katoliiklasena on Descartes huvitatud sellest, et näidata, kuidas inimese hing asetub korpuskulaarfilosoofia abil kirjeldatud masinavärki (kehasse). „Meditatsioonides“ püüab ta näidata, millistel filosoofilistel alustel on inimese hing kehast eraldatav, sest „distinktsioonist tuleneb immortaalsus“: kui on lahutatav, siis järelikult on hing loomupäraselt niisugusena loodud, et saab eksisteerida kehast sõltumatult.

Niisiis, kuidas konstrueeriti ihust lahkunud hinge?
Uusaegne 17.-18. saj I poole mõtleja, kes tahab kirjeldada inimpsüühikat üldiselt ja sellest tuletada mingi surmajärgse hinge käsitluse, peab toimima järgneval viisil:
1) Looma inimpsüühika kirjelduse: selle erinevad võimed, millest osa kehaga vältimatult seotud (näha ei saa ilma silmadeta jne). Descartes'i jaoks on suurem osa meie kognitiivsest tegevusest kehaga seotud, kuigi hing ise on kehast erinev-eraldatav. Samas on uusaegsel filosoofil veel normaalne väita, et teatud osa hinge toimingutest-võimetest on autonoomsed. Tollal polnud veel aju võim teadvuse üle totaalne, vaid piiratud.
2) Väitma, et osa hinge võimeid on suveräänsed, saavad toimida ilma kehata, kuuluvad hinge olemusse – näiteks leidma, et mõtlemist ei saa hingest kuidagi lahutada, iseäranis seda puhast mõtlemist. Järelikult: mõtlemine säilib, kui hing kehast lahutada.
Niisiis saab ihust lahkunud hinge konstrueerides eristada kehast sõltuvaid ja sõltumatuid hinge võimeid, kusjuures surres esimene pool langeb ära, teine pool jääb alles. Siis saab edasi kirjeldada, mis saab, mida surma ja ülestõusmise vahel kogetakse või ei kogeta.

Pea sajand pärast D „Meditatsioone“ konstrueerib ihust lahkunud hinge oma teoses Free Thoughts Concerning Souls: In Four Essays (1734) Samuel Colliber.
Esseed järgivad eeltoodud käiku: kirjeldavad kehastunud hinge, toovad välja selle erinevuse loomahingest (sest doktriinile vastavalt tuleb välistada, et loomad võiks taevas õndsaks saada), lükkavad ümber Cambridge'i platonistide ideed hinge pre-eksistentsist ja lõpuks kirjeldavad hinge „tulevikuseisundeid“, mida on kaks:
1) surma ja ülestõusmise vahepealne seisund,
2) ülestõusmisjärgne seisund, the final state of rewards and punishments.

Colliber sedastab, et tajumise subjekt on hing; keha oma organitega aga instrument, vahend mlmga ja üksteisega kontaktis olemiseks kehastunud seisundis. Ta möönab, et konkreetsete igapäevaste objektide tajumine on võimalik aju vahendusel, mitte ilma. Aga kui hing väljub kehast ja tal pole enam füüsilisi instrumente kasutada?
Colliber väidab, et kehast väljunud olekus hakkame me mlm tajuma tõepärasemalt ja vahetumalt kui praegu, hakkame nägema asjade olemusi. Praegu on meie taju piiratud: keha ühelt poolt võimaldab meil üldse asju näha nii, nagu neid näeme; teisalt, kui instrumendid ära võtta, siis hakkab taju toimima vahetult.
Colliber esitab loetelu võimetest, mis on hingel juba praeguses olekus, ent mis toimivad rohkem või vähem või täielikult kehast sõltumatult. Kui hing juba praeguses kehastunud olekus saab teha asju ajust sõltumatult, on mõistlik järeldada, et vähemalt mingi osa neist võimetest säilib hingel ka kehast lahutatult.
Need hinge võimed või tegevused, mis ei sõltu kehast või ületavad keha organite ja osade võimeid, on:
1) Jumala mõiste omamine,
2) üldiste ideede moodustamine,
3) refleksioon ja 'sisemine mälu',
4) meeleandmete korrigeerimine,
5) ühe meele kasutamine teise asemel,
6) kujutlusvõime korrigeerimine,
7) keha võimeid ületavate tööriistade leiutamine,
8) võime pöörata tähelepanu meelelistelt objektidelt ära ja suunata see mittemeelelistele objektidele,
9) järeldamisvõime toimimine kujutlusvõime pärsituse korral,
10) võime tahtlikult kahjustada oma keha või isegi see hävitada.

Ihust lahkunud hing tajub maailma, aga ei taju konkreetseid objekte, vähemalt mitte niisugusel viisil nagu praegu, ega ka mäleta konkreetseid objekte, aga tal on mingi üldine arusaam (notion) sellest, kes on ta ise ja mida ta on varem tajunud. St mälu ja kujutlusvõime on ses olekus piiratud. Ent siiski
saavad nad selles olekus tunda põrgu ja taeva eelmaitset – neile saavad tuntavaks teatavad naudingud ja karistused, kuigi väiksemad. St hing on sensitiivne, saab tunda valu või mõnu;
ja tajub muidugi spirituaalseid objekte, mida seal näha saab.
Lõpuks, kui ülestõusmise käigus surnuist tõusvad kehad hingedega uuesti ühendatakse ja hakatakse tasustama või karistama, peavad nad olema täiesti teadlikud oma tehtust või tegemata jäetust. Colliber väidab seepärast, et kui inimese hing uuesti surnuist üles tõusva kehaga ühendatakse, siis mälu muutub perfektseks. Hakkame oma elust mäletama detaile, mida praegu ei suuda mäletada.

kokku võttis Mirjam Parve

No comments:

Post a Comment